Reibas päikesekiir õhukesel jääl

Ksenija kuulub nende õnnelike hulka, kes on loodud väikseks ja saledaks. «Ma püsiks ka  iseenesest normaalkaalus, kuid minu alal annab kergus eelise. Suurema massiga peaksin olema hästi jõuline, aga mina teen tulemuse kiiruse, kerguse ja nõtkuse pealt.»

Õblukesele sportlasele on juba paarikilone lisakaal selgelt tuntav koorem: «Minu kehamassist on 2,5 kilo ju tervelt viis protsenti! Loomulikult ma tunnen seda kohe!»

Ksenja sporditegemise juures aga lisakilod naljalt ligi ei hiili – iga päev pikk ja tõhus trenn, vahel ka kaks korda päevas. Puhkepäevi on nädalas vaid üks. Toitumises vitaalne noor daam end liialt ei piira, eelistab tervislikku mitmekesisust. «Võimalikult palju värsket, piisavalt liha. Aga minu koormuse juures on oluline ka süsivesikuid tarbida, et energiat saada. Ja magusat söön, paar koogitükki nädalas pole küll midagi, mille pärast muretseda.»

Ksenija on oma superaktiivse elustiiliga väga rahul: «Lapsest peale meeldib mulle pingutada. Kui ennast ületad, tuleb hasart sisse, oled enda üle uhke – see annab suure rahuldustunde. Olen tähele pannud, et kui suudad end spordis kokku võtta, suudad sama ka igas muus eluvaldkonnas.»

Liikuvad inimesed on tunduvalt optimistlikumad kui laisad ja Ksenija on sellele väitele heaks tõestuseks. «Sportlikud inimesed naeratavad rohkem, neil on palju energiat, nad teevad ja jõuavad rohkem! Ja eks see teeb ka rõõmu, kui meeldid endale peeglis ja tunned end oma kehas hästi.»

Tavaharrastajate seas on üsna levinud mõtteviis, et trenni minnakse end pidusöögi eest karistama, ja siis rapsitakse raevukalt kaloreid põletada. Ksenija ei tee iialgi midagi sellist! Tema meelest on treening ja tervislik toitumine just oma kehast hoolimine. «Hea on olla, kui sa iseenda heaks midagi teed. Kõik see arendab ja annab mõnusa enesetunde.»

Tippsport pole mõistagi mingi meelakkumine – koormused on suured ja vigastuste risk igapäevane.

«Vigastustest täielikult hoiduda on üsna võimatu,» tunnistab atleet. «Kogu aeg kõnnid õhukesel jääl, sest kiirused on suured ja pingutus võimete piiri peal. Aga püüan mitte üle mõelda.»

Ksenija on ise üle elanud nii tõsisemaid traumasid kui ka väikesi vigastusi. «Väikestest asjadest ma välja ei tee. Ikka juhtub, et siit või sealt valutab. Aga tõsisema häda puhul tuleb oma keha kuulata ja kindlasti puhkust võtta!» Aja mahavõtmine pakub Ksenijale suurt väljakutset, sest liikuma harjunud keha lausa nõuab tegevust. Ta tunnistab, et suudab maksimaalselt kolm päeva puhata, siis muutub juba rahutuks. «Väsimushetkedel olen unistanud küll, et saaks kuskil soojal maal rannas lihtsalt pikutada… aga päriselt see mulle ei meeldiks. Ei meeldi ka see, kui mu sitke keha muutub pehmemaks, olen harjunud tundma ja nägema end heas toonuses. Ma usun, et inimene on loodud liikuma, mitte päevad läbi istuma. Kui endale ise väljakutseid esitad ja eesmärke sead, oled kindlasti palju õnnelikum!»

Väsimus, mida kogevad sportlased, on tavainimesele tundmatu. «Üks õnnestunud hüpe, kuhu keskendad kogu oma jõu, võib keha energiast täiesti tühjaks tõmmata! Sama kurnatuse aste, mis võiks tekkida 48 tundi jutti töötades, vahepeal magamata. Uni on minu meelest tervise tähtsaim alustala. Magamatusest midagi halvemat pole, see laastab keha täielikult. Vahel peale võistlusi olen nii üleväsinud, et ei suuda uinuda. Järgmine päev on täitsa hull olla!»

Tavaliselt suudab Ksenija magada tubli 10-11 tundi ööpäevas. Äkki see ongi üks põhjus, kuidas ta jaksab iga päev nii nii laetud, keskendunud ja elurõõmus olla?