«Ühegi naistearsti soov ei ole teha aborti» (9)

Ei ole kuigi tavaline, et naistearstid on poliitiliselt aktiivsed, ometi tegid nad nüüd avaliku pöördumise peaminister Jüri Ratase poole. Miks nad seda tegid?

Eesti naistearstide selts on aastakümneid seisnud naiste, laste ja perede hea tervise eest. 1992 loodi raseduskatkestuste andmekogu ja tänu sellele on meil väga hea riiklik statistika. Pärast Eesti taasiseseisvumist tehti tuhande fertiilses eas naise kohta (aastas – VK) umbes 70 aborti. 2017 olime jõudnud 14-ni. Eesti abortide arv on üks madalamaid maailmas. Oleme jõudnud selleni tänu terviseõpetusele haridusasutustes. Rasestumisvastased vahendid on vabalt kättesaadavad, nende valik on suur ja nad on taskukohased. Meil on noorte nõustamiskeskused, kuhu pöördumiseks ei ole tarvis ei saatekirja ega vanema nõusolekut. See on olnud ühiskonna väga paljude rühmade suur ühine jõupingutus, et seksuaalharidus, terviseteadlikkus ja käitumismustrid on paarikümne taasiseisvuse aasta jooksul nii palju muutunud: 1992 oli abortide arv 28 000, 2017 ainult 4000.

Ma loen sellest pöördumisest välja, et naistearstid olid mures senise poliitika jätkumise pärast – ja et kui see muutub, siis on see ohtlik. Milles see oht seisneb?

Naistearstide hinnangul on olukord suhtelised hea, ja me teame, tänu millele on see saavutatud. Naistearste tegi ääretult murelikuks see, mis suletud uste tagant on meieni jõudnud. Niipalju, kui on teada, on teemaks olnud abordivabaduse piiramine. Me leiame, et meie kohustus on oma murega peaministri poole pöörduda.

EKRE poliitik Martin Helme on ajakirjanduses teatanud, et esimest korda Eesti taasiseseisvuse ajaloos on teadvustatud, et abortide arvu tuleb vähendada. Teie jutt ja arstide avaldus kinnitab, et see on niigi vähenenud pika aja jooksul. Miks ta püüab oma saavutatut näidata suurena, kuigi abortide arvu vähenemine on toimunud tema kodupartei kaasabita?

Ma ei tea, mis on EKRE ajend. Küll aga julgen ma rääkida naistearstide ja tervishoiutöötajate nimel, kes on aastaid pingutanud selle nimel, et abortide arv oleks võimalikult väike. Meile teeb muret, kui soovitakse hakata mõjutama naise õigust otsustada oma keha üle. Lõplik otsustamisõigus peab jääma inimesele endale, väga raske on kehtestada mingeid sotsiaalseid mõõdupuid, mille puhul oleks raseduse katkestamine lubatud. See on maailma tervishoiuorganisatsiooni ja paljude rahvusvaheliste inimõiguste organisatsioonide soovitus, et raseduse jätkamine või katkestamine on naise isiklik otsus. Naistearstil on võimalik siin ainult nõustada, mitte inimese eest otsustada.

EKRE eesmärk on saavutada abortide riikliku rahastuse äravõtmine. Kui see teostub, mida see naistele tähendab?

Raseduse katkestamine ei ole ka praegu tasuta, haigekassa ei rahasta seda täies mahus. Ja see on olnud ka naistearstide soov. Kirurgilise katkestamine puhul jaguneb vastutus 30:70 protsenti ja nn tabletiabordi puhul 50:50. See omavastutus on olnud vajalik sellepärast, et abort ei muutuks pereplaneerimise vahendiks, et inimene vastutaks oma otsuste eest ja et tal poleks odavam valida aborti – vaid et ta kaaluks, kas talle sobivad tabletid, plaaster, tuperõngas, emakasisene vahend, implantaat, mis iganes. Rasestumisvastaste vahendite valik on suur ja igale naisele leidub sobiv.

Pärast raseduse katkestamist kutsutakse naine tervisekontrolli. Raseduse katkestamine on ainult üks osa protsessist. Kindlasti leitakse sobiv rasestumisvastane vahend, et selline tragöödia ei peaks korduma. Kes vajab raseduskriisinõustamist, sellel on need võimalused olemas. Sotsiaaltöötaja konsultatsioon on samuti tagatud neile, kes seda vajavad.

Mul on väga kahju, kui kellelegi poliitikutest – ilmselt meespoliitikutele – on jäänud mulje, et see käib nii, et inimene astub uksest sisse ja talle tehakse kohe tasuta see protseduur. See ei ole nii.

Missuguses psühholoogilises seisundis on naine, kes on sunnitud aborti kaaluma?

Raseduse katkestamine ei ole kellelegi lihtne otsus. Naistearst ei saa kindlasti võtta üleolevat, halvustavat või hukkamõistvat hoiakut. Me püüame kõigile pakkuda parimat abi – mitte ainult füüsilises mõttes, vaid ka muus osas: hingelist tuge, nõustamist, kliinilise psühholoogi abi.

See nõustamine on ka praegu olemas. Kõik naised, kes omal soovil raseduse katkestavad, allkirjastavad kahes eksemplaris nõustamisakti. See on pikk dokument, mida arst selgitab. See ei ole kellegi jaoks kerge otsus.

Kui sageli puutute kokku isadega, kes on ilma jäänud või ilma jäämas oma lapsest?

Tänapäeval tulevad järjest sagedamini vastuvõtule mõlemad: nii lapse isa kui ka ema. Pole harv, kui peame rääkima mõlemaga, ja me teeme seda hea meelega. Ega raseduse katkestamine pole ainult naise otsus.

Kuidas aidatakse meest, kes ei soovi, et naine aborti teeks?

See peab olema ühine otsus. Me anname neile järelemõtlemisaega. Selgitame raseduse katkestamisega kaasnevaid riske ja seda, missugused on väljavaated tulevikus tervet last saada.

Mis võiks juhtuda, kui abordi tegemist piiratakse? Mida teeb naine, kui ta on väljapääsmatus olukorras?

Abort on olnud legaalselt lubatud aastakümneid. Võib juhtuda nii nagu Iirimaal või Poolas, et minnakse rasedust katkestama teistesse riikidesse. Kriminaalse abordi puhul kaasnevad ema tervise ja eluga seotud riskid.

Kuivõrd võiks Eestis olla arste, kes valiksid kriminaalse abordi tee, kui abordid oleks riiklikult piiratud?

Kriminaalseid aborte ei tee tavaliselt mitte arstid. Eesti on emade ja laste suremuselt üks parimate näitajatega riike kogu maailmas. Ka see on aastakümnete pikkuse töö vili. Ka meie reproduktiivtervise näitajad on ühed paremad maailmas.

Selle avalduse juurde tagasi tulles: olime üllatunud, et see teema üldse tõstatus. See oli nagu lahtisest uksest sissemurdmine. Me ei soovi, et uute poliitiliste otsustega positiivne trend pöörduks, et laste ja naiste tervisenäitajad võiksid halveneda.

Sageli on abordivastasusel religioosne taust. Kui palju te oma töös sellega kokku puutute?

Tervishoiutöötajad annavad alati naisele vabaduse otsustada, kas jätkata rasedust või ei. Me austame kõigi inimeste religioosseid ja kultuurilisi tõekspidamisi, püüame neid nõustada oma parima teadmise kohaselt. Lõpliku otsuse teeb alati inimene ise.

Kuidas hindate SAPTKi panust aborditeema käsitlemisse?

Olen kursis nende tegevusega. Aga leian, et see positiivne, mida me oleme saavutanud, on väga paljude ühiskonnakihtide ühine suur jõupingutus. Pigem on inimõigusi austav lähenemine see, mis on meile edu toonud.

Arstide avaldus ütleb, et noored on rasestumisvastastest vahenditest hästi teadlikud. Kui sageli jõuab teie juurde noori, kes ei tea, kust lapsed tulevad?

Teismeliste raseduste arv on samuti pärast taasiseseisvumist drastiliselt langenud. Jällegi on põhjust rääkida avameelsest seksuaalharidusest. Noorte teadlikkus on tõesti hea.

Kuivõrd on alust väitel, et kui riik soosiks abielu riiklikult toetatud peremudelina rohkem, kui ta praegu teeb, sünniks rohkem ja õnnelikumaid lapsi?

Enamik lapsi sünnib Eestis juba väljapool registreeritud abielu. Kõik lapsed, kes on oodatud ja armastatud, on õnnelikud – ükskõik, missugusesse peremudelisse on saatus neil lasknud sündida. Iga inimese sünd on ime.

Varro Vooglaid on siinsamas stuudios öelnud, et aborte tegevaid naistearste ei saagi nimetada arstideks, sest nad hävitavad elu. Kuidas te sellist väljaütlemist kommenteerite?

Arsti ülim kohustus on aidata abivajajat. Meie ei saa teha otsuseid, mida meil ei ole õigus teha. Meie teeme oma tööd ja aitame kõiki inimesi.

Kujutan ette, et abordi tegemine võib olla ka arstile psühholoogiliselt raske. Kas oleksite nõus kirjeldama seda, mida tunneb arst, kui ta peab seda tegema?

Eestis on kirurgilist raseduse katkestamist järjest vähem, ainult umbes viiendik. Ülejäänud katkestamised toimuvad tableti abil. Arstlikku sekkumist seal vaja ei lähe, naine säilitab täieliku kontrolli oma keha ja selles toimuva üle.

Aga ikkagi, mida tunneb arst, kes peab eemaldama naise kehast loote?

Arstile on see erakordselt keeruline otsus. See ei ole töö, mille pärast me oleme naistearstiks õppinud. Ühegi naistearsti soov ei ole teha aborti. Meie soov on, et aborte oleks võimalikult vähe. Aga me ei saa kunagi välistada, et mingi põhjus sunnib naist otsustama, et ta ei saa last sünnitada. Me ei jõua kunagi ideaalühiskonnani, kus selliseid olukordi ei teki. Naistearst peab aitama inimest, kes on sellise otsuse teinud.