Varro Vooglaid: Kui Putin ütleb, et 2+2=4, siis mina ei ütle, et see on 3 või 5 (129)

Te olete öelnud: „Minu kutsumus on seista selle eest, mis on õige, ja võidelda selle vastu, mis on vale ja ebaõiglane.“ Millel põhineb veendumus, et teie teate, mis on õige ja vale?

See baseerub intellektil ja südametunnistusel. Intellekt on inimesele antud selleks, et kasutada seda sündmuste ja protsesside hindamiseks, et neist aru saada, ja südametunnistus ütleb seda, millega tuleb tegeleda.

Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks leiab, et Euroopa kristlik kultuuripärand ja traditsioonilised pereväärtused on ohus. Kes neid ründavad?

Kui me vaatame, mis lääne kultuuriruumis toimub, Euroopas, Ameerika Ühendriikides ja mujal, siis näeme ulatuslikku ajaloolise juurega ideoloogilist rünnakut abielu ja perekonna institutsiooni ja nende aluseks olevate väärtuste vastu. Selle osaks Eestis on olnud kooseluseaduse läbisurumine, millega püütakse moonutada perekonna tähendust ja mis on suunatud abielu mõiste ümberdefineerimisele. Selle aluseks on ideoloogiline programm, mis ütleb, et abielu ei pruugi üldse olla mehe ja naise vaheline liit, see võib olla ka midagi sootuks muud, ja see hakkab sügavalt väärastama meie arusaama sellest, mida tähendab inimene olemine.

Teie tegevust kannab rahulolematus, muu hulgas meedia suhtes. Missugune on teie põhiline etteheide eesti ajakirjandusele?

Neid on üksjagu. Küsimus ei olegi alati mitte selles, et esitatakse fakte, mis ei vasta tõele, vaid selles, millest üldse kirjutatakse ja millest mitte, missugused probleemid jäetakse süstemaatiliselt tähelepanuta.

Tooge üks näide.

Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb, et Eesti on demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. 1934. aasta riigipöördega võeti rahvalt ära suurem osa demokraatlikke vahendeid, millega ta sai teostada oma staatust kõrgeima riigivõimu kandjana. 1933 põhiseaduses oli ette nähtud neli mehhanismi: riigikogu valimine, rahvaalgatusõigus, rahvahääletusõigus ja riigipea valimise õigus. Nendest neljast on kolm ära võetud. Me ei saa algata eelnõusid parlamendis, ei saa teha rahvahääletusi ega valida riigipead. Saame ainult kord nelja aasta jooksul valida riigikogu, ja siiski pääsevad parlamenti inimesed, keda ei ole sinna valitud – häälte ülekandmise tõttu. Me ei saa rääkida Eestist kui demokraatlikust riigist. Ometi ei paneks meedia seda nagu tähelegi.

Objektiiv kogus hiljuti annetuste näol üle 45 000 euro. Miks ei võiks teie toetajate nimed avalikud olla?

Kui vaatame seda, mida Postimees teeb, tembeldades meid Vene propaganda instrumendiks, mida on samamoodi teinud 2014 Eesti Päevaleht ja mida on võimendanud Eesti Rahvusringhääling, siis on ju selge, et me ei peaks oma toetajaid sellessesamasse häbiposti panema, kuhu teie meid üritate panna. Inimesed ei taha saada häbimärgistatud. Meie auasi on kaitsta oma toetajate privaatsust. Kui keegi soovib ise öelda, et ta on Objektiivi toetaja, siis selle vastu pole me kunagi olnud. Paljud inimesed on seda teinud sotsiaalmeedias.

Kuidas te jõuate inimesteni, kes teile raha annavad?

Ega mingeid imenippe ei ole. Portaalis Objektiiv just lõppes annetuste kogumise kampaania. Kutsume portaalis bännerite, artiklitega inimesi üles annetust tegema. Kasutame sotsiaalmeediat, e-posti- ja tavapostikontakte.

Kui palju loote silmast silma kontakte, mis lõpevad annetamisega?

Kahetsusväärselt vähe. Ei ole piisavalt aega selleks, tahaks seda palju rohkem teha.

Kas teile annetatakse ka sularaha?

Loomulikult on võimalik ka sularahas annetada. Väga paljudel inimestel ei olegi pangakontot, sest pangandussüsteemi suhtes on vaenulik hoiak.

Mismoodi valib Objektiiv oma infoallikaid?

Eks me vaatame ringi, kus kirjutatakse sellest, mida me oluliseks peame – seda, mida oleks avalikkusel vaja teada olukorras, kus inforuum on väga ühetaoline ja ideoloogiliselt üheülbaline.

Kuivõrd tähtis on teile teha vahet faktil ja hinnangul, hoiakul?

Väga oluline. Fakt on see, mis räägib sellest, kuidas asjad on. Hinnangud on arvamused faktiliste asjaolude kohta.

Isegi kui tänane Postimehe analüüs kõrvale jätta, on Objektiivis teatav vihane, vastandav hoiak. Tekib tunne, nagu peaks olema hirmul, vastanduma. Miks?

Me ei ole sellest kunagi saladust teinud, et olemegi vastu sellele ideoloogilisele projektile, mida Eestis üritatakse kehtestada, mida üritatakse maksma panna läänelikus kultuuriruumis laiemalt. Vasakliberaalne ideoloogiline programm, mis üritab ära kaotada rahvusriike, üritab õõnestada perekonna ja abielu tähendust, kõrvale tõrjuda nende aluseks olevaid väärtusi, üritab maha suruda sõna- ja usuvabadust, südametunnistuse- ja veendumustevabadust – me oleme sellele selgelt vastu. Kui inimene on millegi poolt, siis peab ta olema selle vastu, mis on selle vastu, mille poolt ta on. Kui keegi ründab meie linna, siis me loomulikult hakkame vastu, me hakkame oma linna kaitsma, sest see on meile väärtuslik ja kallis. Vastandudes nendele, kes ründavad meile olulisi asju, tõstamegi esile seda, mis on meile oluline.

Eesti pole migratsiooni sihtriik ja isegi kvoodipagulastest on suurem osa lahkunud. Miks jääb Objektiivi lugedes mulje, nagu oleksid Eestit ründamas pagulaste hordid?

Inimesele ongi antud intellekt selleks, et ta suudaks tulevikku ette ennustada. Me ju näeme, mis Euroopas toimub.

Te näete, et Eesti võiks muutuda rände sihtriigiks?

Absoluutselt. Loomulikult. Meie riigis ju iseseisvat poliitika ei aeta. Meie valitsejad on Brüsselist saadetud asehaldurid. Nad viivad ellu projekti, mis on väljastpoolt ette kirjutatud. Siin ei ole mitte mingisugust iseseisvat poliitikat. Millal viimati läksid Eesti esindajad Brüsselisse ja ütlesid, et teate, selle otsusega meie ei nõustu? Me kavatseme teha teistmoodi. Me oleme iseseisev riik ja teame, kuidas oma elu korraldada.

See meenutab suurest EKRE retoorikat. Missuguse on teie ja EKRE suhted?

Me ei kuulu ühtegi parteisse ja ei ole formaalselt ühegi parteiga seotud. See, et meie seisukohad EKREga mitmes küsimuses kokku langevad, on avalik tõsiasi. Nemad peavad oluliseks riiklikku iseseisvust nagu meiegi; nad peavad oluliseks, et me säilitaksime kontrolli immigratsioonipoliitika üle, meie samuti. Nemad peavad oluliseks, et abielu jääks abieluks ja perekond perekonnaks, meie peame seda oluliseks.

Kes Euroopa poliitikutest on teile kõige lähedasem?

Minu ideaalse riigi mudel ei ole demokraatia. See on monarhia, aristokraatia ja demokraatia sümbioos, mis eri regulatsioonide tasemel mängivad ennast välja nii, et loovad tõesti hüvelise ja efektiivse riigikorralduse. Kui me vaatame praegu olemasolevaid struktuure, siis on mulle sümpaatne Jacob Rees-Mogg Ühendkuningriigis, kes on katoliiklane ja suure perekonna isa ja seisab õigete, loomuseaduslike konservatiivsete, rahvuslike ja kristlike põhimõtete kaitsel. Aga kui küsite valitsusjuhtide tasandil, siis ma ei tee sellest mingit saladust ja ei häbene seda: minu meelest üks suuremaid riigimehi Euroopas on Viktor Orbán. Kui Postimees ütleb, et Objektiiv tegeleb orbanismi maaletoomisega, siis ma võtan seda komplimendina. Tegemist on valitsusjuhiga, kes on saanud oma rahva enamiku toetuse, tal on demokraatlik mandaat. Ta seisab oma rahva parimate huvide eest, ei kooguta välismaiste isandate eest ei Brüsselis ega kusagil mujal ja julgeb vastu seista ideoloogilisele survele. Ma tahaksin näha ka meie riigi eesotsas selliseid poliitikuid. Mul on selliste poliitikute ige kell rohkem respekti kui näiteks Kersti Kaljulaiu ja Jüri Ratase suhtes, kes meie riiki juhivad.

Teil on ka teatav sümpaatia Putini suhtes, olete kirjutanud tema uusaastatervituse siirast ja südamlikust sisust. Missuguseid ühiseid väärtusi jagate Putiniga?

Minu sümpaatia Putini suhtes on teie interpretatsioon. Ma ei ole kunagi öelnud, et ma ta isiku suhtes mingit sümpaatiat tunneksin. Konkreetse kõnes suhtes aga tõepoolest. Soovitan seda võrrelda Kersti Kaljulaiu robotliku, tehnitsistliku ja täiesti külma kõnega, kus puudub igasugune inimlikkus ja soojus, siirus.

On teil Putiniga ühiseid väärtusi?

Ma ei ole nii hästi kursis sellega, millised on tema väärtused. Avalike märkide järgi tundub mulle, et ta peab riiklikku iseseisvust oluliseks. Ka mina pean seda oluliseks. Tundub, et ta peab oluliseks perekonna ja abielu institutsiooni, ka mina. Päris kindel on see, et ma ei hakka mingitest väärtustest lahti ütlema selle pärast, et mõni poliitiliselt häbimärgistatud inimene neid väljendab. Kui Putin ütleb, et kaks pluss kaks on neli, siis mina ei hakka ütlema, et see on kolm või viis.

Olete öelnud, et traditsioonilise ühiskonnakorralduse üheks alustalaks on elukestvale abielule toetuv perekond, mehe ja naise vaheline armastus ja nende ühendusest sündivad lapsed. Aga elu on vahel keerulisem, armastus saab otsa. Mida peaksid abielus inimesed siis tegema?

Kristlasena olen ma abielulahutuse vastu. Mina käsitlen abielu elukestva tõotusena. Ma võtan oma vannet tõsiselt, see on minu au alus. Kui ma peaksin oma abikaasa ja lapsed maha jätma, siis ma olen autu inimene.

Kõige lihtsam soovitus on: ärge minge lahku. Töötage selle nimel, et kokku jääda. Taandada armastust pelgalt emotsioonidele on lihtsalt lapsik. See ei ole omane küpsetele täiskasvanud inimestele. Armumine läheb loomulikult üle, aga armastus on eelkõige tahte akt. Emotsioonid tulevad ja lähevad. Abieluline armastus on tagatud tõotusega, millest tuleb kinni pidada. Isiklik väärikus on väga oluline printsiip.

Miks ikkagi peaksid inimesed, kes armastavad omast soost inimest, jääma ilma võimalusest elada koos või sõlmida abielu? Nad ei saa ju muuta seda, kuidas nad on sündinud.

Esiteks, see väide, et nad on sellisena sündinud, on kas otseselt vale või sügavalt küsitav. Me teame paljusid inimesi, kes on elanud homoseksuaalset elu, ja siis sellest loobunud, loonud perekonna, tulnud sellest välja asjatundliku nõustamise ja toetava keskkonna abil. See on fakt. Ka teistpidiseid pöördumisi on. Keegi ei ole sündinud teataval viisil. Võib sündida teatavate kalduvustega, aga me kõik oleme suutelised ennast kontrollima, või vähemalt peame olema. Keegi võib olla sündinud kalduvusega vägivaldsusele, ega see ei tähenda, et ta võib oma naist peksta. Kui kaks homoseksuaalset inimest soovivad koos elada, siis meie oleme viimased, kes ütlevad, et seda ei tohi. Aga tuleb säilitada austus ühiskonna aluseks olevate institutsioonide vastu. Ei saa nõuda oma eluviisile riiklikku tunnustust.

Kas on mingeid põhjusi või põhjendusi, mille puhul abort on õigustatud?

Meie vabariigi valitsus on juba aastaid rahastanud iga viimast kui aborti sõltumata  põhjusest. Mina ei suhtu neisse asjadesse mitte emotsionaalselt, vaid printsipiaalselt. Süütut inimest ei tohi mitte kunagi mitte mingil tingimusel tahtlikult tappa, ja sellel ei ole erandeid. Kõik inimesed on oma baasväärikuselt võrdsed ja kõigil on võrdne õigus elule, kaasa arvatud sündimata lapsel. Teadlikult ja tahtlikult ei tohi aborti teha. Küll aga on aktsepteeritavad protseduurid, mis on suunatud ema elu päästmisele.

Leidsin Objektiivis uudise, mis kajastab seda, kuidas Putin andis suurtele perekondadele üle vanemliku aupaiste ordenid, Eesti aasta emasid pole te aga tunnustanud. Aasta ema 2017 Heli Veeberit nimetasite abordiarstiks – päriselt on ta günekoloog. Missuguseid järeldusi sellest peaks tegema?

Heli Veeber on tõepoolest abordiarst, sest ta on teinud aborte.

Kas siis iga günekoloog on abordiarst?

Iga günekoloog, kes teeb aborte, jah. Tegelikult ei tohiks seda, kes tegeleb elu hävitamisega, üldse arstiks nimetada.

Miks te ikkagi Eesti emasid Putiniga võrdselt ei kajasta?

Me oleme alati püüdnud esile tõsta paljulapseliste perekondade emasid. See konkreetne näide oli lihtsalt vastuoluline, absurdne.

Te olete katoliiklane, kuidas te ennast täpsemalt määratlete?

On üks universaalne katoliku kirik ja katoliku usk. Ma usun kõike seda, mida katoliku kirik õpetab. Nimetaksin ennast traditsiooniliseks katoliiklaseks.

Kuidas suhtub teie tegevusse Philippe Jourdan, katoliku kiriku apostellik administraator Eestis?

Meie suhted on sõbralikud, aga täpsemalt ma tema eest ei räägi.

On olemas rahvusvaheline liikumine nagu TFP (Tradition, Family, and Property). Kas SAPTKil võiks olla sellega sidemeid?

Mina ja Markus Järvi oleme TFP-liikumise liikmed, samuti kuuluvad SAPTKi nõukokku mitmed selle liikumise liikmed. Näiteks poolakate organisatsioon, Pjotr Skarga ühing aitas meil Eestis üldse oma tegevust alustada – nii know how’ga kui ka rahaliselt. Nad aitasid ka kampaaniat teha, kontakte luua.

Kas saate sellelt liikumiselt ka praegu raha?

Nad, seesama Pjotr Skarga ühing, on toetanud Objektiivi kevadiste kampaaniate raames. Neil on väga suur hulk kontakte Poolas, suhtlevad pidevalt toetajatega; nad teevad väga tänuväärset tööd ja aitavad sarnaseid organisatsioone käivitada ka teistes riikides.

Te kaebasite hiljuti kohtusse ERRi. See oli ju naljasaade, miks ometi?

Kas see oli teie meelest naljakas? Kui minu kui kuue, peagi seitsme lapse isa, kristlase, truu abikaasa kohta aetakse rahvusringhäälingus sellist juttu, nagu mõtleksin ma geiseksile kolm korda tihedamini kui keskmine homoseksuaal? Eestis ütleb seadus, et kellegi au ja väärikust ei tohi teotada ja et kellegi kohta vääraid väiteid ei tohi esitada. Seadus ei ütle, et kui saade nimetada pilasaateks, siis tohib seda teha. Kujutage nüüd ette, et meie hakkame Objektiivis rääkima sellist juttu, et teie peatoimetajale meeldib kolm korda päevas mõelda seksist lastega – ja siis ütleme, et võtke rahulikult, see on nali. Või siis väidaksime midagi sarnast teie kohta. Kuidas teile tundub? Mina leian, et see ei ole väärikas, ja eriti mitte rahvusringhäälingu puhul. See on eesti ajakirjanduse suhtes printsipiaalne kaasus, mille kaudu saame teada, missugused on need piirid, mille raames tuleb inimese au ja väärikust aktsepteerida.

Ma ei ole teid kunagi naeratamas näinud. Mis teile nalja teeb, kas te üldse kunagi naerate?

Naeran ikka. Kodus nähakse mind tihti naeratamas, sõprade ringis samamoodi. Aga töö sihtasutus ja Objektiivis on nagu sõja pidamine. See on kultuurisõda. Me ei võitle relvadega, vaid sõnadega, ideedega. Kui ollakse sõjas, siis ei tegeleta naeratamisega.