Seisukoht: minu kooli lugu - laps ja viiul

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

TPM

9. oktoober 2012, 00:00

Oktoobri algul tähistati taas õpetajate päeva. Nii ka minu koolis, Tartu Raatuse gümnaasiumis. Viimast korda kui gümnaasiumis, vähemalt lähitulevikku vaadates. Haridusreformi ratas pöörleb nüüd kogu Eestis ja ka Tartus. Kõik on läbi mõeldud, kõik on ratsionaalne, tulevikku suunatud ja mitmesuguse statistikaga kooskõlas.

Lühiajalises plaanis võib see isegi õige olla: praegu on meil probleemid ja lahendame need vähemalt korraks ära. Noor inimene saab koolitatud, ta saab kindla annuse teadmisi ja oskusi ning on seejärel valmis astuma järgmist sammu. Astuma ellu.

Nüüd tekibki küsimus, milline see samm on. Õigemini, kus ta selle sammu teeb. Kas siin Eestimaal või mujal. Maailm on suur ja lai, kuid samas nii lähedal. Miks ta peaks Eesti valima? Ja kui ta seab oma tulevikusammud mujale, siis miks ta peaks tagasi tulema. Kas tema juured on nii tugevad ja kutse siia tagasi tulla nii võimas, et ta otsustabki naasta.

Kommentaarid

Märksõnad

raatuse gümnaasium

Tagasi üles