Vilde taassünd traagikuna

See aasta on kinkinud meile kahe kirjandusuurija pühendunult kirjutatud monograafiad, milles just kirjanikuisiku ja tema loomingu elavustamine on juhtinud uurija suhet ­uuritavaga. Kevadel ilmus Jüri Talveti monograafia Juhan Liivi luulest, suve lõpul Livia Viitoli kümne aasta töö kokkuvõttena «Eduard Vilde». Viitoli monograafia võiks kanda ka pealkirja «Vilde ja tema aeg» või «Vilde ja teised», sest siin avaneb dialoogilises kirjutuses Vildet ümbritsenud, teda mõjutanud või tema mõjutatud tohutu inimestering.

Tähelepanuväärne ja kiidetav on see, et enamasti esitatakse Vilde kaasvõitlejate või kolleegide, sugulaste, lähedaste, sõprade ja vaenlaste puhul ka nende (elu)lood. Nõnda kujuneb Vilde elu- ja loominguloost nagu üks suur kangas – Vilde kui TEKST. See ongi Livia Viitoli monograafia uudne täiendus pika traditsiooniga ja nüüdseks mõneti kivistunud Vilde-uurimisse. Me võime niisiis rääkida Eduard Vilde taassünnist.