Viljandi massikakluse ohvrid peavad peksjate karistusi liiga leebeteks

Varem mitu korda karistatud peksjad olid seni saanud peaaegu alati karistuseks ühiskondlikku kasulikku tööd, millest suurt osa ei ole nad ära teinud, vahendab ERR Uudised saadet «Pealtnägija».

Igal politseinikul 2-3 ründajat kallal

Eelmise aasta 23. oktoobril toimus VIljandis Paala teel asuvas autopesulas selle omaniku Kristjan Pika 30-aastaseks saamise sünnipäevapidu. Kohal oli paarkümmend külalist ja tarbiti palju alkoholi. Südaööl hakkas politsei saama telefonikõnesid häiritud naabritelt.

Esimesena jõudsid kohale komissar Viktor Tjuška ja konstaabel Hegert Heil, hetk hiljem teine ekipaaž – ülemkonstaabel Anne Semjonova koos paarimehe Valdur Villemsoniga.

«Sinna jõudes oli väljas juba paar tuttavat poissi, kes omavahel juba kaklesid,» märkis Tjuška. «Üks neist ähvardas üle tänava naabrite auto põlema panna ja nad maha lüüa,» lisas Heil.

Ähvardaja oli peoperemees Kristjan Pikk. Peale sünnipäevalapse olid dramaatiliste sündmuste põhitegelased 25-aastane Steven Lohk ja 31-aastane Algis Velling. Kõik kolm on politseile tuttavad juba pikka aega – Pikk on varem neli korda kriminaalkorras karistatud, Lohk viis ja Velling koguni 12 korda, rääkimata suurest hulgast väärtegudest.

Heil rääkis, et selgitas pidulistele, et muusika tuleb vaiksemaks panna, kuna see häirib inimeste rahu. Politseiniku sõnu ei kuulatud, vaid nimetati teda tattnokaks. Selle peale sekkus Heili paarimees Viktor Tjuška, kes püüdis uuesti inimestega rääkida ja neid pidu lõpetama õhutada. Veidi hiljem aga rünnati teda rusikatega.

«See rünnak tuli mulle selja tagant ja siis korraga kõik politseiametnikud võtsid kumminuiad välja,» ütles Tjuška. «Ja sealt see  hakkaski minema. Viktor võttis nuia välja, siis võtsime kõik teised välja /.../ ja siis see käiski nii kähku,» meenutas Anne Semjonova.

Tjuška kirjeldas saates, et keegi hoidis teda kinni ning tekkis tunne, nagu hüpataks talle selga.

Semjonovalt haarati aga selja tagant kõrist kinni ning tõmmati 5-6 meetrit eemale. Semjonova sõnul ei ole teda varem niimoodi selja tagant rünnatud. «Ma mäletan, et Anne juures oli kaks meest. Üks neist vist tiris teda, siis ma läksin talle appi, aga samal ajal sain ise ka kuklasse löögi,» meenutas Heil.

Heil kirjeldas, et nad olid alguses neljakesi piduliste kamba vastu, kuid kogu koostöö võimalus kadus kohe ära. Semjonova sõnul oli igal patrullpolitseinikul 2-3 inimest ümber ja ründajatel oli ka suur kambavaim sees.

Appi sai tulla vaid üks mees

«Siis, kui mind lahti lasti, siis põhimõtteliselt oli juba see mäsu läbi. Selle ajaga sai juba vist Hegert vastu kukalt, siis sai Valdur vastu hambaid ja see oligi kõik,» meenutas Semjonova.

Kõik eelkirjeldatu toimus vaid nelja minuti jooksul. Semjonova kutsus lahti pääsedes raadioga abi. Ainsaks võimalikuks abijõuks oli välijuht Jüri Eek – Semjonova sõnul olid kõik terve Viljandi maakonna peale olemasolnud patrullid juba sündmuskohal. «See oli väga hea juhus, vahepeal on ka üks patrull terve Viljandi maakonna peale olnud. Läks niigi hästi,»  tõdes ta.

Samal ajal tuli politseisse järjekordne hädakõne naabermaja šokis inimestelt, kelle hoovi kaklus juba jõudnud oli ning kes ei mõistnud, miks politsei märatsejatele midagi ei tee. Ka kaklejaid oma hoovist välja ajada üritanud naabermaja mehed said kurjategijatelt oma osa. Lõpuks läksid omavahel kaklema ründajad ise.

Mõni hetk hiljem saabus ka politsei oodatud ja ainus täiendus – välijuht Jüri Eek. «Ma mäletan, ma olin seal õunapuu all, kellegagi ma seal tegelesin, siis kui Jüri tuli, ma nägin, ta jooksis, läks kohe kellegi kaklust lahutama ja siis neil tuli järgmine vend, lõi ta pikali ja siis kui ta pikali oli, sai ta vist kaks korda jalaga näkku,» meenutas Hegert Heil toimunut.

Naabrid lukustasid end lõpuks majja ning politsei taganes autode juurde, kuid osa ründajaid olid ikka veel verejanulised, korjates maast aialippe, et nendega politseid rünnata. Lipid aga kasutusse ei jõudnud, sest politseinikud otsustasid, et neil on mõistlik lahkuda. «Neile inimestele jällegi, nö tsivilistidele, neile jäi mulje, et no mis toimub? Politsei sai tappa ja laseb jalga ka veel? /.../ Mul on neist muidugi kahju, et aga meil on ka elud tähtsad,» märkis Semjonova.

Madin oli kestnud umbes pool tundi, kui politsei otsustas taganeda. Kõik mundrikandjad olid vähem või rohkem vigastatud: vigastuste hulka kuulusid muljutud kael, murtud nina, sinine silm ja murtud hammas, lõhkine nägu ning hulk kergemaid kriime. Nii Semjonova kui ka Tjuška sõnul ei ole neil politseinikuna töötamise ajal varem midagi niisugust juhtunud.

Samal ööl kutsuti kodust tööle kõik Viljandi politseinikud, lisaks kiirreageerijad Tartust ja rusikakangelased nabiti hommikuks linna pealt kinni. Rünnak oli siiski nii tavatu, et esimest korda tegi Lõuna prefekt Tarmo Kohv järgmisel päeval alluvate moraali tõstmiseks videopöördumise.

Varasemaid karistusi kurjategijad ei täitnud

Seitse kuud hiljem, tänavu juunis, mõistis Viljandi kohtunik Kalev Kuningas kuus kaklejat kokkuleppemenetluses süüdi. Kolm varem karistamata meest said aasta tingimisi, sealhulgas Raul Širokov, kes naispolitseinikku kägistas. Kolm peategelast pälvisid aga reaalsed karistused: Steven Lohk üks aasta ja seitse kuud, mida suurendati varasema tingimisi karistuse arvel kahe aastani, Algis Velling üks aasta ja kaheksa kuud ning Kristjan Pikk kaheksa kuud vangistust.

Pikk on esimesena vangist väljas. Tema  sõnul on politsei ja seejärel meedia neist süüdlased teinud. Pika väitel ründas hoopis politsei pidulisi. «Nii kui see politseinik autost välja tuli, nii tõmbas mulle teleskoopnuiaga mööda pead, mille järel ma muidugi kukkusin ja siis peksis jalgadega. Muidugi seda ma nüüd ei mäleta, et ta jalgadega oleks peksnud, aga seda väideti mulle,» rääkis Pikk. Ta väidab, et ei mäleta pärast esimest lööki midagi.

Politseinike ja mitme tunnistaja sõnul Pikk valetab ning vähemasti osaliselt kummutab tema jutu videopilt.

Pika sõnul läks ta kokkuleppemenetluse peale ehk tunnistas enda süüd, kuna politseiga ei saa vaielda, sest prokurörid, uurijad ja kohtunikud on politseinikega üks punt.

Vastuhakk politseile oli küll jõhker ja pretsedenditu, kuid kõigis seda käsitlenud lugudes jäi varju selle taust. Tõeline üllatus ilmneb, kui vaadata peategelaste kriminaalset ajalugu – nad on aastaid silma paistnud purjuspäi juhtimise ja vargustega, aga eeskätt just kakluste ning politseile vastu hakkamisega. Tänaseks viis korda karistatud Kristjan Pikk tungis näiteks 2005. aasta jaanilaupäeval koos kaaslasega kallale meesterahvale ja kui see kukkus, tagus teda jalgadega pähe ning rindkeresse. Karistuseks sai ta kaks kuud tingimisi vangistust.

Ka tänaseks kuus korda karistatud Steven Lohk on maaslamajaid peksnud, aga ka politseiga korduvalt kakelnud. Karistuseks on ta saanud sadu tunde üldkasulikku tööd ehk ÜKTd. Kõige rohkem on politseipeksjatest karistada saanud juba 13. korda kohtu all olnud Algis Velling, kes lõi näiteks 2006. aasta jõulude ajal puhkenud tülis maas lamavat ohvrit kurikaga pähe ning sai selle eest viis kuud tingimisi. Peale tavainimeste on ka tema korduvalt rünnanud nii turvamehi kui politseid. Aga siiamaani sai ta enamasti karistuseks ainult ÜKTd.

Politseinikud: miks selliseid karistusi tehakse?

«Ma ei tea, miks need sellised karistused tehakse,» märkis Viktor Tjuška. «See ei ole normaalne, et sellised jõmikad tulevad, tümitavad ja nii ongi noh. Mingi tagajärg peab saabuma neile, et ikkagi politseiametnikule kätt tõstma – see inimene normaalne ei ole ju,» lisas Anne Semjonova.

Tartu maakohtu esindaja kohtunik Ene Muts ütleb, et kohtusaalis hoitakse emotsioonid ja juriidika lahus ning antud juhul on käinud kõik rangelt seaduse järgi. Seadus sedastab, et vabaduse võtmine on viimane variant ning enne seda tuleb kaaluda kõiki muid karistuse võimalusi. Samal seisukohal on juhtivprokurör Kaire Hänilene.

«Tegelikult on ju ka üldkasulik töö karistus. Sellel ajal, kui nad üldkasulikku tööd teevad, kehtivad nende jaoks täiendavad reeglid ja täiendavad kohustused, mida tavainimese puhul ju ei ole. Aga kui nad jätavad selle üldkasuliku töö tegemata, siis sellisel juhul peaks kohus nad saatma ikkagi kinnipidamiskohta karistust kandma,» rääkis Hänilene.

«Me tahame inimesi hoida siiski ühiskonnas, mitte neid isoleerida ühiskonnast. Karistusena tuleb seda teatud juhtudel teha ja antud juhul Kalev Kuningas oma 7. juuni, käesoleva aasta otsusega ongi seda kohaldanud: nüüd on piir täis, nüüd on mõõt täis ja nüüd tuleb karistada vangistusega,» selgitas Ene Muts.

«Praegusel juhul me näemegi situatsiooni, kus tingimisi karistus ei ole töötanud, üldkasulik töö ei ole töötanud ja seetõttu nüüd saadetaksegi inimene reaalselt vanglasse. Need, kellele antud juhul kohus pidas võimalikuks katseaega, need olid inimesed, keda varem ei olnud karistatud ehk nendele anti võimalus, sest nad veel väärisid seda võimalust, aga need, kellel oli karistusregister juba piisavalt pikk, siis nendele uut võimalust enam ei antud ja nad pidid minema reaalselt vanglasse,» rääkis ka Hänilene.

Peksja ei kahetse midagi

Nii kohtunik kui prokurör rääkisid, et valitud karistusmeetodi eesmärk on rikkuja ümber kasvatada. Samas üks selle loo antikangelastest, kaheksa kuud maailma läbi trellide vaadanud Kristjan Pikk ei kahetse midagi. «Mis seal kahetseda on? Ma pean ennast kuidagi kaitsma ka ju. See ongi sama hea, et politsei tuleb ja peksab mind, aga mina ei või midagi teha, ma ei või ennast kaitsta. Ma pean ennast ka kaitsma kuidagi ju, politsei eest ka,» rääkis Pikk.

«Kui siin tavainimesele annad tappa või midagi, lööd teda, saad tingimisi või midagi, aga kui politseinikku lööd, siis ma ei tea. Kes see politseinik on siis, mingi teistmoodi inimene või? Ta on samasugune tavaline inimene ju. See on tema töö,» lisas Pikk.

Viljandis toimunu ei ole tegelikult üksikjuhtum, vaid sellega haakub ka nädala algul Postimehes avalikustatud uuring, mille järgi enamik politseinikke neelab enda vastased rünnakud lihtsalt alla, sest ei usu, et kaebamisest ja karistustest tegelikult mingit kasu oleks.