/nginx/o/2012/09/11/1313664t1h9669.jpg)
Ärge saage valesti aru: ma käin regulaarselt kaasaegse kunsti näitustel ning arvan, et see on oluline osa kultuurist. Ma usun, et Eestis pealetulev kunstnike põlvkond on väga põnev ka rahvusvahelises võrdluses, ning mul on hea meel kolleegide õnnestunud tööde üle. Veel enam, ma olen aeg-ajalt olukorras, kus näidatakse mõnd tööd, mida julgen nimetada suisa omaks. Olen seega kunstnik, ning seda asjaolu näib kinnitavat ka minu ülikoolidiplom.
Aga ma arvan siiski, et vähemalt siin, Eestis, oleks mõistlik igasugune kunstiproduktsioon lõpetada. Meil on vähemalt neli kõrgkooli, kus koolitatakse kunstiprofessionaale. Kõigis neis on võimalik saada kunstialane haridus. Haridus, mis on enamasti tänapäevane ning annab ettekujutuse maailma kunstielus toimuvast ning eeldused selles osalemaks. Ning üha enam eesti kunstnikke osalebki rahvusvahelistel näitustel nii siinsamas kui välismaal. See ongi normaalne, ühe kultuurrahva juurde kuulub tipptasemel kaasaegne visuaalne kunst samamoodi kui film, kirjandus või filosoofia.
Nii et eesti kunstil läheb viimasel ajal üsna kenasti. Ülikoolis professionaalsed oskused omandanud kunstnikud satuvad aga üsna kiiresti pärast lõpetamist õige kummalisse majandussituatsiooni. Nimelt on üsna vähesel osal kaasaegsest kunstist potentsiaali saada müüdud. Ühelt poolt on põhjuseks Eesti kunstituru mittetoimimine, teisalt asjaolu, et suur osa praegu sündivast kunstist ei ole ega peagi olema sobiv kaup kollektsionääridele. Aga meie kunstisüsteem näib just seda eeldavat – kunstnikud peaksid tootma kunsti ning galeristid seda turustama. Kui tekib «turutõrge», peaks appi tõttama kultuuriministeerium.
:format(webp)/nginx/o/2019/10/14/12653383t1h0c9c.jpg)