/nginx/o/2013/07/05/1875420t1h1d16.jpg)
/nginx/o/2012/09/27/1343052t1h795b.jpg)
Praegu Peterburis järjekordset mängufilmi lavastav Ilmar Raag arvab, et tema parimad filmid võiksid olla vabanduseks varem tehtud vigade eest.
Tellijale
Ilmar Raag: olen nagu meremees, keda iial kodus pole
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vananaistesuvine Peterburi on täis metrooeskalaatoritel, tänavatel ja pargipinkidel suudlevaid inimesi. Ent õõvastamapanevalt euroopalikuks muutunud miljonite linnas, kus enesele ootamatult võid saada ümmardatuks ettekandja või läbisõimatuks kioskimüüja poolt, torkab siiski terava kontrastina silma suurlinnaelust tülpinud inimeste rohkus.
Metroorongi vagunis, teel kodu poole, magavad varasel õhtutunnil umbes pooled istujaist, põlvedel avatud raamat või iPad, ning leidub neidki, kes püstijalu sõba silmale üritavad saada. Ole sa äärelinnas seeni müütav vanamutt või kalleid kaubamärke jumaldav ja säärejooksu demonstreeriv trenditibi, vahet pole.