/nginx/o/2013/07/05/1875346t1h0782.jpg)
/nginx/o/2012/09/25/1338572t1hb206.jpg)
Kuigi NATO muretseb viimasel ajal sagenenud afgaani sõdurite rünnakute pärast, on pikemas perspektiivis see sõda soovitud kursil, ütles alliansi Euroopa vägede ülemjuhataja admiral James Stavridis Tallinnas Postimehele antud intervjuus.
NATO vägede juht: liigume Afganistanis õigel kursil
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas kommenteerite viimase poolaasta ja eriti viimaste nädalate sündmusi Afganistanis, sealhulgas afgaani sõdurite rünnakuid NATO vägede vastu?
Olen jätkuvalt optimistlik, kui vaatan kampaaniat pikemas perspektiivis. Vaadakem näiteks kolme aasta tagust aega: toona ei kaitsnud Afganistanis kedagi kohalikud julgeolekujõud, praeguseks on 75 protsenti Afganistani rahvast sealsete julgeolekujõudude kaitse all.
Meil on 350 000 afgaani sõdurit, kes teevad kõik head tööd. Meil on seal jätkuvalt ka umbes 120 000 koalitsioonisõdurit – nende arv väheneb. Koalitsiooni kaotused on võrreldes möödunud aastaga langenud 30 protsenti, Afganistani julgeolekujõudude kaotused on samas tõusnud 40 protsenti.
N-ö siserünnakute ohtu võtame tõsiselt. Oleme selle pärast mures. Oleme kasutusele võtnud julgeolekumeetmeid. Kuid kui vaatame selle kampaania strateegilist mõju, siis olen üsna kindel, et oleme kursil, mis lubab 2014. aasta lõpuks afgaani rahva kaitse kohalikele üle anda.
Mida ütlevad esialgsed hinnangud nende rünnakute põhjuste kohta? On see afgaani sõdurite lahinguväsimus või …
See on mitme asja kombinatsioon. Oleme analüüsinud iga intsidenti. Paistab, et umbes veerand on infiltreerumise tulemus: Talibani võitlejal on õnnestunud läbi pääseda mitmest erinevast kontrolliprotseduurist. Umbes veerand on lahinguväsimus, kurnatus, ärritus, viha. Ja teatud hulga põhjuseks on kultuurilised arusaamatused.
Loomulikult tegeleme selle probleemiga edasi: pakume kultuurilist väljaõpet mõlemale poolele – nii koalitsioonisõdureile kui afgaanidele. Taustakontrollis oleme kasutusele võtnud lisaprotseduure, nende seas uurime julgeolekujõududesse tulijate biomeetrilisi andmeid, nõuame rohkem soovituskirju ja konsulteerime hõimuvanematega. Võtame seda asja väga tõsiselt. Aga rõhutan taas: strateegiliselt liigub kampaania õiges suunas.
NATO on öelnud, et jääb sinna pikemalt kui 2014. aastani – kui kauaks?
Kui meenutada Chicago tippkohtumist, kus said kokku NATO 28 liikme riigipead ja valitsusjuhid pluss veel 22 Afganistani vägesid saatnud riigi esindajad, siis kõik need maad nõustusid jätma sinna vähendatud arvu vägesid, kes tegeleksid afgaanide väljaõppe, juhendamise ja toetamisega.
Aga me pöörame seal toimuva siiski 2014. aastal ümber. Sinna ei jää muud kui äärmiselt vähendatud sõjaline kohalolek. Kui kaua see kestab? Ma ütleks, et umbes viis aastat, kuid valitsusjuhid ja riigipead andsid lubaduse tegeleda edasi mitte ainult Afganistani julgeoleku, vaid ka arenguabiga kümme aastat.
Kui suur saab pärast 2014. aastat see vähendatud kontingent olema?
Me pole seda veel kindlaks määranud, see on midagi, mille kallal sel sügisel tööd teeme. Oktoobris Brüsselis kohtuvad koalitsiooni kaitseministrid kuulevad seal esimesi briifinguid uue missiooni ulatuse teemadel. Praegu pole me veel valmis arvudest rääkima, kuid missioon saab olema piisav selleks, et tagada afgaanide edu jätk meie juhendamise ja väljaõppe abil.