Kuid rohuaeda ennast võib kujundada ja pidada erinevatest põhimõtetest lähtudes: alates sellest, kas säilitame vanu, eesti taludele iseloomulikke põhimõtteid ja taimekooslusi või võtame ette ilusad välismaa ajakirjad, toome peenemast istikuärist ennenägematute ja -kuulmatute liikide istikud ning vanad, kidumise märke ilmutavad, ent kodumullas kohanenud eksemplarid lennutame kompostihunnikusse, et nii mõnigi kord hiljem imestades tõdeda: just kompostihunnikul on meie vana, väljapraagitud taimeke tubli elujõu sisse saanud.
Niisiis julgen ma üht rahvast või riigi elanikkonda võrrelda ühe keskmiselt elujõulise rohuaiaga, milles ei ole kunagi kõik ühtemoodi, ja ometi hooldame ja kastame teda kui üht tervikut, lähtudes esivanemate kogemustest, tarkadest aiapidamisõpikutest ja oma kõige paremast äratundmisest. Ühiskonnas on see ennekõike teadmiste, väärtuste, huvide küsimus, mida teatud mööndusega ka ideoloogiateks võib nimetada.
Kui puulehtede võrdlemine igapäevaelus tundub klaaspärlimänguna, siis aiapidaja oskusi, töövahendite ja väetiste kasutamist võib ja tulebki kaaluda ja võrrelda, et taimedele oleks loodud antud tingimustes ja võimaluste juures parim kasvukeskkond. See omakorda eeldab võimalust valida süsteemide vahel, ent ka kindlat meelespidamist, millises kliimavöötmes me elame.
/nginx/o/2008/07/15/57083t1hebc3.jpg)