Päevatoimetaja:
Marek Kuul
Saada vihje

Ester Põldma: häbi Eesti riigi pärast

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Ester Põldma
Ester Põldma Foto: Peeter Langovits

Juba aasta aega on siit-sealt kuulda ja lugeda, kui lihtne ja probleemitu on alates eelmise aasta augustist ületada Eesti-Vene piiri, broneerides eelnevalt arvutis GoSwift-süsteemis aja, et siis määratud tunnil kohale tulles kerge vaevaga Euroopa idapiir ületada. Tegelikkuses näeb asi kahjuks välja aga sootuks teistsugune.

Nädal aega enne plaanitud Peterburi-sõitu piiriületuse eelbroneeringut teha püüdes selgus, et esimene vaba koht lubatakse alles selleks ajaks, kui ammu kodus tagasi peaksime olema. Seegi aeg oli muide kella üheks öösel. Selge, et oma lohakus – oleks pidanud broneerima juba siis, kui veel Venemaale-sõidu plaanigi polnud, no nii igaks juhuks… Nii et pidime jääma lootma kohapealsele elavale piirijärjekorrale ja arvestama, et lähebki veidi rohkem aega.

Aga nagu öeldakse: inimene mõtleb ja arvestab, jumal juhib. Jumal juhtis seekord niimoodi, et Eestist Venemaale pääsu pidime ootama kokku ligi kaheksa tundi. Kõik olekski ehk korras olnud, kui jumalateks poleks end pidanud ASi Transservis-N töötajad, kelle käes vägi ja võim vajutada nuppu, mis lubab ootavatel autodel sõita piirijärjekorda. Omaette teema on see, et enesestmõistetavalt käratavad nii putkajuht kui vahetult piiril korda pidav ametnik ootajaid nõudlikult vene keeles oma kohale, teatades, et eesti keeles nad ei kõnele.

Tagasi üles