Mis Misso?

Mõni nädal tagasi jagab keegi mu rohkem kui 2000 netituttavast oma Facebooki-seinal avalikku pöördumist Nopri talu peremehe, ettevõtja Tiit Niilo sulest, kus eri elualade spetsialiste kutsutakse ümber asuma Eestimaa kaguserva, Missosse.

Töökohale lisanduks ka elukoht. Täiendan seda kohemaid kommentaariga: «Hea mõte! Tiit Niilo, 12 points!!» ja valin telefonis numbri. Tuut-tuut-tuut, siis võtab sõber kusagil kahe kontinendi vahelisel lennupausil toru.

«Kuule... kolime Missosse!»
«Mis Missosse???!!!»

Kujutan ette kaugel viibiva sõbra nägu. Ühes dokumentaalfilmis nosis laiskloom mõnuga rohelist lehte, kuni filmimehed selle talt ära rabasid, mispeale laiskloom tegi üllatusest täpipealt sellise «möh»-näo. Pärast seda teatab telefon inglise keeles, et number, millele ma helistan, on välja lülitatud või ei saa abonent kõnele vastata.
***
Enam-vähem pärast Võrut teatab suunaviit, et meil on fotograafiga valida kahe koha vahel: Pihkva või Riia. Viimasest meenuvad keemilised joogid, elektrooniline muusika ja nappides riietes ilusad inimesed moodsas lounge’is, Pihkva-kandist aga olematud külateed, madalad maadligi hütid ja telefoniputkad nukral tühermaal (kui just karu ja hunt pole Putini soovil otsustanud omavahel telefoneerima hakata).

Misso poole viidad ei osuta ning kui poleks abivalmis samariitlast ühes maaeluga seotud asutuses, leidnuksime end pikemata lõunanaabrite juurest.

Ent ühel hetkel näitavad sildid, et Misso tervitab meid – päikeselise ilma ja sõbralike teejuhtidega. Kohalikud mehed teatavad, et Nopri tallu pääsemiseks «keera Tsiistre pääle, siis vasakule säält metsatuka järelt, kos tuu tuulikuga maja om». Ühel hetkel (millele, tõsi, eelneb mitukümmend minutit abitut mõminat ja kindel tõotus osta endale kas navigatsiooniseade või moekas vidinatelefon või igaks juhuks mõlemad) hakkab Nopri talu hoov tõepoolest käänaku tagant paistma.

Loomad seltsiks
Nopri talumeierei peremees Tiit Niilo näib oma üleskutsega kaasnenud tähelepanust silmanähtavalt väsinud ja nendib mokaotsast, et on juba mitu ajakirjanikku ukselävelt tagasi saatnud. Ta tõstab lauale kausta, mille vahel muljetavaldav patakas juba seni lehtedes avaldatud kirjatükke (minu lemmikuks saab lugu Niilost rubriigis pealkirjaga «Kohalik kuningas»), ja kaob mõneks ajaks asjatoimetustele. Senikaua (ajakirjanduskeeles nimetataks seda: tutvudes arhiivimaterjalidega) saame tuttavaks Pauliga.

Pikk ja sõbraliku naeratusega IT-mees sai juhuslikult Nopri peremehega tuttavaks, saabus Eestimaa serva Tallinnast kindla plaaniga siin kanda kinnitada ja vastutabki nüüd valla IT-asjade eest. Kes arvab, et Misso on kiirest internetist sama kaugel kui konn Kuust, arvaku uuesti: loen kohalikust lehest, et näiteks lairiba-internetiühenduse kaabli paigaldamisega on jõutud Misso alevikuni, veel sel aastal peaks võrku ühendatama kool ja vallakeskus ning et küberkaitseliidu eestvedamisel on esitatud projekt infoturbe parendamiseks.

«Siia peaksidki tulema inimesed tõsiste plaanidega,» lausub Paul veendunult ja lubab pärast aiamaa tegemist võtta endale kanad, jänesed, kitsed ja kalkuni. Lepime kokku, et järgmisel suvel tulen tagasi kogu seda ilu kaema.

Kassapidajata kauplus
Meenub, et teekäänakul lugesin teadet valla sünnipäevapeo kohta. Käimas on pidustused, aga ka plaanide tegemine aastani 2025. Nopri peremehel, viie lapse isal, on selge siht silme ees: «Aastaks 2025 vähemalt 25 töökohta pakkuv, 240 lehma lüpsev, 600 hektarit maad hariv ja kümmet  lapselast koolitav nõudlik vanaisa.»

Ta räägib (moodsas keeles: visionäärlikult) puhtast Eesti toidust, mis iga päev aina olulisemaks muutub, aga ka võimalusest tuua Misso uude koolimajja lapsi, ilusasse looduskeskkonda hoolitsevaid peremehi ning luua piiriäärsesse majandusruumi uusi töökohti, kui sünnib vääriselupaik ja Missost saab maaelu õppimise keskkond, mis ühendab ühesuguste väärtustega peresid. Kaheksateist vakantsi ootab praegu täitmist, aga Niilo sõnul võiks töökohti peagi olla kümneid kordi rohkem.

«Mina olen paadunud optimist,» kinnitab Niilo. «Ja minu usku elu võimalikkusesse maal pole aastad ega ka poliitikas olemine kahandanud. Küsimus on vaid, millal toimub maal pööre paremusele.» Niilo on kindel, et uute tulijate abiga muutub ka kohalike elu paremaks, ent tõdeb samas kahjutundega, et viimased sellesse ei usu. «Ega siin veenev ilujutt muidugi
aita – tuleb ära teha!» leiab ta.

Nopri talu ülakorruse poekeses, muide, kassapidajat pole. Iga inimene paneb karpi just nõnda sellise summa, nagu hinnalipikul kirjas, ning peremehe sõnul pole keegi tänaseni petnud.

Vallavanem Urmas Peegel, noor mees hästiistuvas mustas ülikonnas ja tumedate päikeseprillidega, jagab Niilo uute tulijate ja maanurga uueksloomise usku. Koolil on uus direktor, 31 aastat vana, kolme põhikooliealise lapse isa. Vallavanema enda valge peaga järeltulijad mängivad vallavalitsuse maja juures kulli. Vallajuhiks sai Valgamaalt pärit Peegel, kelle pere Misso kanti naise vanaema tallu elamise sättis, kolm aastat tagasi. Selle ajaga, tõdeb ta, on ette tulnud igasugu päevi. Pärin talt tähtsaimat: miks on Missos hää elada?

«Siin on 3,9 inimest ühe ruutkilomeetri kohta. Kiirus ega inimeste rohkus ei ahista. Bussiradasid pole. Kohalik kool on heal tasemel. Siin saab tunda ennast olulise osakesena gloobusest.»
Aga olijate meelest tööd pole ning paljud otsivad paremat. Kas või üle lahe Soomest, kuhu lausa perede kaupa minnakse; Missosse tulijaid on seni  olnud vähem (ametlikus keeles: rändesaldo püsib negatiivne).

Bussijaamas hängijaid ja peedikummutajaid päevasel ajal igatahes silma ei hakka ning vallavanem kiidab uut kultuurijuhti, kes paraku küll Missos viimaseid päevi enne suurde linna (loe: Tallinna) tagasikolimist.

Vabadust jagub... aga prints?
Aasta eest potsatas 25-aastane energiapomm Birgit Lüüs kompsudega vanemate autost keset Missot asuva kortermaja trepile, et vastse kultuurinõunikuna endale elupaik sisse sättida. Mõtles välja hulga huvitavaid üritusi, nagu näiteks sügismatk. Kust pidi linnalaps Lüüs teadma, et maal veedavad inimesed sügisese nädalavahetuse kartulipõllul, mitte metsarajal. «Üks inimene siiski tuli ja matk ära ei jäänud,» meenutab ta nakatavat naeru lagistades.

Lüüs tunnistab, et kohalikud on küllaltki umbusklikud, sest eks neid tegijaid ja vedajaid ole aegade jooksul küllalt nähtud. Pikapeale  jää sulas, tekkisid ka sõbrad, kellega koos ujumas, metsajooksul või seenel käia.

Vallavalitsuse sekretär, põline missolane Merilin Sibul on üks Lüüsi sõbrannadest. Mis tõi selle 23-aastase  kaunitari pärast õpinguid Räpinas ja Tartus koju tagasi?

«Ma olen siit pärit. Mulle meeldib maaelu, tööd teha, kalal käia. Ma pole inimene, kes linnas paneelmaja nelja seina vahel õnnelik oleks.»

Kahtluse, kas elu ühes Eestimaa kaugemas nurgas ei lõika teda ära moodsa maailma lõbustustest, kinost-kontserdist-teatrist, tõrjub Merilin kiirelt: «Ega linnas ka inimeste rahakott võimalda igal õhtul teatris ja kontserdil käia.

Meie siin sõidame samuti näiteks Võrru või Tartusse, kui tahtmist on. Paneme autotäie rahvast kokku ja saame veel odavamalt kohale.» Pluss trennid, kuhu minekuks peab linnas rahakott puuga seljas olema, maal aga palun – kasuta jõusaali või mängi palli.»
Aga prints?

«Mehe saab ju siia tuua ja ära kodustada,» naeravad mõlemad vallalised näitsikud, nii Missole truu Merilin Sibul kui ka peatselt tagasi pealinna suunduv Birgit Lüüs.
***
Tagasi Tallinna jõudes kougin kotipõhjast nõudlikult tiriseva telefoni.
«Kuule, ma mõtlesin seda Misso asja. Tegelt on see ikka väga lahe. Ma olen kindel, et paljudele inimestele on see eluunistuse täitumine,» teatab vahepeal levist kaduma läinud sõber kontinentide vahelt.
Esimesed inimesed saabuvadki samal õhtul, et oma unistust maal elamisest teoks tegema hakata.