Ajalugu, abielu ja reetmine

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Aarne Seppelfennofiil

14. september 2012, 00:00

Sofi Oksanen Tallinnas Nokia kontserdisaalis tutvustamas oma uut teost «Kun kyyhkysed katosivat». Foto: Peeter Langovits

Sofi Oksanen ei jätnud uut romaani «Kun kyyhkyset katosivat» (e.k «Kui tuvid kadusid») kirjutades ja ette valmistades midagi juhuse hooleks. Juba 2012. aasta alguses oli raamatule pühendatud veebilehte (www.kyyhkyset.fi) vaadates selge: selle raamatu eesmärk on bestselleriks saamine. Turunduses on Oksanen ja tema taustajõud kahtlemata väga osavad. Ja iga kirjanik, kes midagi sellist suudab, väärib tunnustust juba ainuüksi selle eest, et suudab ilukirjanduse tõsta lehtede esikülgedele ja uudistesaadete algusesse.

Kui «Kun kyyhkyset katosivat» suudab menukuselt tõusta «Puhastusega» võrreldavaks, väärib Oksanen veelgi enam armastust ja vihkamist, kui seni on saanud, sest tegelikult on tema uus romaan kõike muud kui lihtne ja kiire pühapäevalugemine.

Esimeste lehekülgedega visatakse lugeja lahingusse 1941. aastal: veri, granaadid, surm. Meid ümbritsev on tuttav ajalooraamatuist. Silme ees kangastuvad read: eestlaste traagilisest saatusest kõneleva romaani peategelaseks on Ajalugu kogu oma halastamatuses ja julmuses. Silt on küljes. Järgmine!

Kommentaarid

Märksõnad

Tagasi üles