/nginx/o/2011/03/16/539340t1h1f9c.jpg)
/nginx/o/2010/01/12/295464t1hb2b4.jpg)
Tartu ringkonnakohtu halduskolleegiumi kohtuniku Madis Ernitsa hinnangul peaks nii seaduselooja kui ka kohtud kaaluma, kui mõistlik on kohtus õigeks mõistetud inimesi otsustes täisnimega esitleda.
Kohtunik: kui pole tuld, ärgu olgu ka suitsu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuuli Hanseni magistritööd juhendanud Ernitsa sõnul polnud magistritöö tulemus, et isikuandmete avalikustamisel kohtulahendis tuleb kohtulahendi põhiseaduses ette nähtud kohustusliku avalikkuse kõrval arvestada ka isikuandmete kaitset, talle üllatav.
Küll aga vajavad Ernitsa hinnangul Hanseni töö valguses vastust küsimused nagu miks ja mis ulatuses on vajalik avalikustada kohtulahend ning mil määral on hädavajalik kajastada selles isikuandmeid.
«Hansen on mänginud palli seadusandjale ja kohtutele, kes peavad nüüd otsustama, kas mängida kaasa või mitte,» arvas Ernits.
Ernitsa sõnul on küsimus selles, et milliste kohtulahendi osade suhtes tuleb kohaldada põhiseaduses sätestatud põhimõtet «Kohtuotsus kuulutatakse avalikult!», sest on oluline vahe, kas andmed loetakse ette kohtuistungil, kus viibivad kohal kohtumenetluse pooled ja kus avalikkuse esindajana võib viibida näiteks ajakirjanik, või riputatakse andmed reprodutseeritavalt üles internetti, kus neid võib leida ka viie või viiekümne aasta pärast.
«Faktorid, meedium ja aeg mängivad siin olulist rolli,» rõhutas Ernits.
Ernitsa sõnul on süüdi tunnistatud inimeste nimede avaldamisega lihtsam - kui kohus mõistab süüdistatava süüdi ja karistab teda, kaasneb sellega ühiskonna negatiivne hinnang ja hukkamõist.
«Kindlasti on põhjendatud, et see hukkamõist on isikustatud ja avalik. Nagu ka lollusi teinud lapsele tehakse mõnikord häbi-häbi,» selgitas Ernits.
Küll aga võib siingi Ernitsa sõnul küsida, kas süüdimõistetud isik peab jääma interneti häbiposti igaveseks või peaks tema nime avaldamise kestus olema piiratud näiteks karistusregistri sissekande kestusega.
Täiesti erinev on Ernitsa hinnangul olukord aga õigeks mõistetud isiku puhul, sest tekib küsimus, miks peaks inimese nimi siis olema esitatud ja miks peaks nime saama seostada lahendi põhjenduses kajastatud asjaoludega.
«Me kõik teame kõnekäändu: kus suitsu, seal tuld! Paratamatult jääks isikule märk külge. Kuid põhiseadus ütleb, et kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus,» sõnas Ernits. «Nii et mõtlemisainet jagub.»
Hansen pakkus lahendusena välja, et inimeste nimed oleks teatud tingimustes asendatud initsiaalide või tähemärkidega.
«Ettepanekul on jumet. Kui pole tuld, ärgu olgu ka suitsu,» hindas Ernits.
Ernitsa arvates tuleks igal üksikjuhul kõik isikuandmete avalikustamise poolt- ja vastuargumendid läbi kaaluda, kuid on ka võimalik juhtumeid tüpiseerida ja leida ühesugused lahendused sarnaste juhtumite jaoks.
«See eeldab aga analüüsi. Kuna Hansen uurib teemat edasi, ei soovi tulemustest ette rutata,» lisas Ernits.