Kolmapäevast laupäevani on Tallinna Vanasadama kruiisilaevade kai ääres koha sisse võtnud USA mereväe juhitavate rakettidega relvastatud hävitaja USS Farragut.
Elu USA sõjalaeval: võimsad relvad, tähelipp ja koduigatsus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
150 meetri pikkune ja 9300 tonni kaaluv sõjamasin on 300 meeskonnaliikmega üheksakuisel missioonil, mille käigus on juba ületatud Atlandi ookean ning väisatud Vahemerd. Vaatamata hirmuäratavale relvastusele ja tulejõule seisab alusel ees vaid partnerriikide sadamate külastamine, meeskonna väljaõpe ja õppused.
Laeva kapten Glen Quast ei avaldanud Farraguti relvasüsteeme kiites, kui kaugelt võimalikud vaenlased Farraguti relvi kartma hakkama peaksid. «Vaenlased peaks alati kartma. Meie kõige võimsam relv on Ameerika Ühendriikide lipp, mis meie alusel lehvib,» märkis ta muheledes.
USA «tähed ja triibud» lehvisid Farragutil ahtris pooles mastis. Nooremohvitser (vanemmaat) Andre Reyes seletas, et sellega avaldatakse kaastunnet pühapäeval Wisconsini osariigis Oak Creekis sikhide templis toimunud massitulistamise ohvrite lähedastele.
«Tavaliselt laseme lipu poolde masti, et austada lahkunud kõrgeid sõjaväelasi või endisi presidente, kuid praegu mälestame Wisconsini osariigis sikhide templi tulistamise ohvreid. Traagiline lugu,» selgitas ta.
Vööris lehvis USA mereväe ajalooline lipp Navy Jack, mida laevad alates 2002. aasta 11. septembrist kannavad seni, kuni terrorismivastane sõda lõppenud on. Sellel on kujutatud 13 punast ja valget triipu, lõgismadu ning kirja «Don’t tread on me», mis pärinevad Ameerika Ühendriikide Iseseisvussõja eel avaldatud karikatuurist, mis kutsus 13 esialgset kolooniat inglaste vastu võitlemiseks ühinema.
Farragut on praegu oma kolmandal missioonil, üheksakuuline reis algas 20. juunil ning lõpeb märtsis. Esimene missioon oli 2008. aastal kuuekuuline reis Põhja- ja Lõuna-Ameerika vetes, mille käigus meeskond oma laeva tundma õppis. Teine missioon viis laeva oma kodusadamast Mayportist Floridast üle Atlandi ookeani ja läbi Vahemere Ida-Aafrika rannikule. Farragut osales seal piraaditõrjeoperatsioonides.
Quasti sõnul mõjub juba suurte sõjalaevade ilmumine piirkonda piraatidele heidutavalt. Otseselt nii suure ja võimsa laevaga piraatide väikseid ja kiireid paate taga ei aetagi. Laeval on selleks kaks kiirpaati ning kaks kopterit. Just nende abil vastati Adeni ja Omaani lahes mitmele väljakutsele, mis lõppesid piraatluses kahtlustatavate aluste uputamisega ning viisid kaheksa kahtlusaluse kinnipidamiseni. Tabatud piraadid pidid laeval veetma umbes kuu aega, enne kui laev rannikul sadamasse jõudis ning nad üle sai anda.
Kuigi osade raketiristlejate ja raketihävitajate relvasüsteeme Aegis saab kasutada ka ballistiliste rakettide hävitamiseks raketikaitsekilbi raames, Farragutil sellist võimekust ei ole. Laev suudab aga laevatõrjerakettide eest kaitsta lisaks endale ka lennukikandjat ning seda saatvat laevadegruppi. Ka õhutõrjevõimekust on laeval rohkem kui endal tarvis läheb. «Suudame oma õhuruumis jälgida sadu kiiresti liikuvaid ja manööverdavaid objekte ning need ka alla tulistada,» märkis ta. Kapteni sõnul peab laev õhurünnakutele vastu seni, kuni raketid otsa saavad. Laev suudab oma suurtüki ja rakettidega toetada ka rannikul viibivaid üksusi. Lisaks sõjalistele ülesannetele saab Farraguti kasutada ka humanitaarabi andmiseks erinevates kriisikolletes ning inimeste leidmiseks ja päästmiseks maalt ja merelt.
Sadamas seisval laeval katab kopteritekki suur telk, kus õhtul korraldatavale vastuvõtule oodatakse teiste seas ka peaministrit. Koptereid hoitakse suures angaaris ja kui selle uksed avanevad, tõmmatakse lennumasin automaatselt tekile ning meeskond saab selle kiiresti lennuvalmis panna. Angaaris on kopteritel tiivikud ja muud eenduvad osad ruumi kokkuhoidmiseks kokku murtud. Reyesi sõnul voldivad kopterid end kiiresti lahti ning sel kujul on nad kopteritekiga võrreldes väga suured. «Maandumisi on vahel päris hirmus vaadata, silmad ei taha uskuda, et kopterid nii väiksele pinnale nii täpselt maanduda suudavad ja ära mahuvad. Ja kujuta ette, mis tunne veel pilootidel olla võib,» rääkis Reyes, kes on ka varem lennukikandjal teeninud.
«Laeval mööduvad päevad kiiresti, aga nädalad venivad. See on kummaline. Mereväelastel on ärkamisest magamaheitmiseni kogu aeg tegemist, töötame merel olles 12 tundi ööpäevas,» märkis neljandal laevamissioonil osalev Reyes. Üldiselt on ta laevaeluga rahul – söök on hea, elamistingimused samuti.
«Mulle meeldib trenni teha, selle jaoks on meil siin kaks spordisaali. Saan siin ka erinevaid oskusi ja kvalifikatsioone omandada, kasutan neid pakkumisi,» räägib ta vaba aja veetmise võimalustest.
Kõige rohkem igatseb mees oma peret, teda ootavad kodus naine ja kaks last. Lisaks perele tunneb Reyes igatsust ka lihtsalt kodu ja kodusolemise vastu.
«Mulle meeldib reisida ja uusi riike ning linnu külastada, aga samas ma ikkagi igatsen oma kodu, naudin lihtsalt kodusolemist kui sellist. Teiste riikide nägemine mulle meeldib, aga ma armastan Ameerika Ühendriike ja oma kodu üle kõige,» rääkis ta. Kokku on ta mereväelasena külastanud 19 riiki.
Sel ajal, kui laev on kodusadamas, on meeskonnaliikmete elu palju lihtsam. Hommikul tullakse alusele, tehakse vajalikud asjad ära ning heal päeval võib Reyes juba pärastlõunal kell üks kodus perega aega veeta.
Kuna kodusadamasse jõutakse alles järgmise aasta märtsis, ootavad mereväelased võimalusi vahepeal maale pääseda. Tallinnas tahetakse kõige rohkem linnaga tutvuda, kõik kohatud mereväelased mainivad Tallinna vanalinna ning nii mõnedki võrdlevad Tallinna Prahaga. «Jälle saab lõpuks ometi päris toitu süüa,» õhkab Reyes, mõeldes Tallinna söögikohtadele. Varem oli ta maininud, et laevatoit on päris hea, kuid ju ei anna seda siiski maal pakutavaga võrrelda.
Ka oma esimesel merereisil viibiv mereväelane David Brown ootab juba maabumisluba ning temagi plaanib ajaloolist vanalinna külastada – USAs midagi taolist lihtsalt pole.
Farragut on seni pidanud rinda pistma tormituultega kiirusega kuni 15 sõlme ja viiemeetriste lainetega, kuid laev on ehitatud nii, et peaks vastu ka kõige karmimatele ilmaoludele. «Sihilikult me muidugi orkaanidesse ei sõida, püüame neid ikka vältida, aga kui me neisse satume, siis ei juhtu laevaga midagi,» selgitas väljaõppeohvitser leitnant Robert Gensheimer.
Laeva sillal on kümmekond erinevat ekraani, mis kõik näitavad erinevaid andmeid radaritelt, navigatsiooniseadmetelt, tagasisidet juhtimissüsteemidelt. Meresõidu ajal saab laeva juhtimisega hakkama mõnest ohvitserist koosnev seltskond, sadamasse tuleku ajal on aga sillal kümmekond inimest. Laev on suur ja sadamad ei pruugi kõige ruumikamad olla ning kuigi pea kogu info tuleb elektrooniliselt, siis kai äärde manööverdamist veel automatiseeritud ei ole. Sillalt avanevat suurepärast panoraamvaadet saab meeskond nautida seega avamerel või juba sadamas kai ääres ankrus olles.
9300 tonni kaaluva laeva meeskonnas on 300 inimest, neist ligi 30 on naised. Ameerika saatkonna sõnul pole see küll suurim USA mereväe alus, mis Eesti vetes ja Tallinna sadamas on käinud, kuid tõenäoliselt kõige paremini relvastatud ja võimsama tulejõuga.