Visa omanik sai varastatud ratta tagasi

«Lukustasin oma velosipeedi 30. aprillil Vabaduse väljakul sealsesse rattahoidikusse ja lahkusin kohvikusse,» kirjutab Karol Sepik Nelli Teatajas. Tagasi tulles ratast enam ei olnud.

Esmalt helistas mees numbrile 110, kus soovitati järgmisel päeval tulla Kolde puiesteele avaldust kirjutama. «Paar päeva hiljem (alati pole aega vajalikku kohta minna), kesklinna politseijaoskonnas, paluti mul oodata. Kui oli möödunud 20 minutit, selgitati mulle teenindava leti tagant, et avalduse võib ka meilitsi teha ning anti meiliaadress,» meenutab Sepik.

Kodust saatis ta sellele aadressile oma rattapassi koopia ja kirjelduse toimunud sündmusest, selle ajast ja kohast. Mõne päeva pärast võttis rattaomanikuga ühendust uurija, kes kutsus ta Kolde puiesteele ütlusi andma. Politseijaoskonnas selgus, et Vabaduse väljakul ei olegi kaamerat, mis varastamise episoodi oleks salvestanud.

Seejärel kirjutas Sepik rattavargusest kõikvõimalikesse foorumitesse, kuid tagasisideks oli kas kaastunne või sõim teemal «kes siis Tallinnas ratta niimoodi jätab»?.

Seejärel hakkas rattaomanik ise mööda pandimaja oma ratast otsima. «Silmi kirjuks ajava värvika pandikauba hulgas minu ratast ei paistnud ning vaevalt ma kümnendikkugi mainitud asutustest läbi jõudsin käia,» tõdes ratta kaotanu.

Varastatud ratas pandi müüki

Tuttava politseiniku soovitusel jälgis rattur pidevalt ka internetti sisestatavaid müügikuulutusi sellistel veebilehtedel, nagu osta.ee, okidoki.ee ja soov.ee. Iga päev ilmus neisse müügile kümneid rattaid, ühed kahtlasemad kui teised.

4. juunil aga riputas keegi varastatud rattale äravahetamiseni sarnase ratta okidoki.ee lehele. Rattaomanik helistas seepeale politseisse ja uuris, kuidas ta käituma peaks:
«110: «Helistage numbrile 612….»
Mina numbrile 612…: «Tere, tundsin just oma varastatud ratta kuulutustelehest ära. Kuidas ma edasi käituma peaksin?»
612…: «Helistage numbrile 6125…»
Mina numbrile 6125…: «Tere, tundsin just oma varastatud ratta kuulutustelehest ära. Kuidas ma edasi käituma peaksin?»
6125…: «Helistage tööpäeviti kell 9-16 oma uurijale. Kõike head.»
Et kell oli 16.40, ei helistanud ma oma numbrisõbrast uurijale, vaid kuulutustelehes tihtilugu ostvale-müüvale tuttavale. «Su ratas võib mõne tunniga müüdud olla,» hoiatas ta.»

Seepeale võttis rattaomanik müüjaga ise ühendust ning sai teada, et mingeid dokumente pole rattale kaasa anda ja see on Soomest kingituseks saadud sõiduvahend.

Sekeldused Maardus

Juba sama päeva õhtuks lepiti kokkusaamine ning kuna müüja pidi kalale minema, siis delegeeris ta rattamüümise oma naisele.
Rattapass kaasas, mindi kohale ning korteri koridoris seisis varastatud ratas. ««See ratas on varastatud, kas annate kohe üle või kutsun siia politsei,» sõnas ratta omanik selges vene keeles. Punapea muutus fuuriaks, kes pidas rattaotsijaid kõige jälgimateks kaabakateks maailmas: «Kes te sellised olete? Mitte midagi ma ei anna ja mitte miski ei ole varastatud!» meenutab toimunut Sepik, kes kutsus kohale patrulli.

«Kaduge korterist välja või ma kutsun politsei!» teatas naine ning helistas oma mehele. Mees pistis toru otsas kisendama: «Kaduge korterist välja või süüdistame teid sissetungimises!»

Rattaomanik helistas tagasi politsei numbrile ja uuris, kas ta peaks korterist lahkuma ja millal võiks mainitud patrull kohale tulla. Politsei soovitas kohale jääda. Patrull tuli 40 minuti pärast. Selle aja jooksul jõudis perenaine seitse korda oma püha viha välja elada ja kuus korda rahuneda. Politseipatrulli saabudes helistas naine taas mehele. «Ütle neile, et saime ratta arvuti vastu vahetades,» õpetas mees. Õnneks või kahjuks oli telefon niivõrd lärmakaks krutitud, et kõik kuulsid hiilgava plaani ära.
«Me saime ratta arvuti vastu,» teatas punapea kuulekalt ja lisas õiendavalt, «kes meie arvuti nüüd kinni maksab?»

Politseinik võttis telefoni ja palus härra kalamehel end näole anda. Veel mõne aja eest Piritalt kohale tormama pidanud mees teatas kahetsusega, et jõuab alles hommikul tagasi.»

Pärast lühikest selgitamist kutsus patrull välja kriminaalinspektori. Kulus tund ja saabus uus politseipatrull, sest eelmise vahetus lõppes. «Meid saadeti värsket õhku hingama ning lõpuks läks majja kriminaalinspektor. Jalgratas viidi asitõendina politseiauto pakiruumis jaoskonda. Kokku kolm tundi kestnud õigluse loomine sai pärast ütluste andmist selleks õhtuks punkti.»

Paar päeva pärast Maardus käimist sai rattaomanik meili, kus teda kutsuti Kolde tänavale ratta järele.
Juba tuttav uurija seisis rõõmsalt maja taga koos rattaga. Kontrollis igaks juhuks veel kord raaminumbri üle, võttis paar allkirja ja sõnas omanikule: «Te olete hea kannatanu, leiate ise ratta üles. Võite ära sõita, teeme teile värava lahti.»