Õpetajate Liit: peame kokku leppima, mida koolilt ja eksamitelt ootame

imakovi nõustus Lastevanemate Liidu (ELL) seisukohaga, et riigieksamid võivad oma aja ära elanud olla, sest nendega kaasnevad sellised negatiivsed küljed nagu õpilaste lisapinge, konkurents faktide tuupimise ja ainest arusaamise vahel, faktikeskne lähenemine ning igasuvine koolide omavaheline võrdlemine vaid tulemuste keskmise alusel.

Samas tõdes ta, et peaaegu võimatu on koostada selliseid eksameid, millega kõik osapooled rahul oleks kuni pole põhjalikult läbi arutatud ja kokku lepitud nende eesmärk.

«Mida me ootame kooli lõpetajalt, millise teadmiste- ja oskustepagasiga soovime, et ta ellu astuks? Kas riigieksam testib neid oskusi ja teadmisi, mida peame ülimalt oluliseks?,» küsis ta.

ELLi poolt välja pakutud komplekseksami ja paaritunnise suulise eksami ideed, mis peaks näitama lisaks koolis omandatud teadmistele ka õpilase sotsiaalset küpsust, pidas Timakov üsna utoopiliseks ainuüksi juba vajamineva ressursi poolest.

Riigieksamid kehtestati ja nende tulemusi hakati ülikoolides sisseastumisel arvestama kuna sooviti vähendada üliõpilaskandidaatide koormust, kaotada topelteksamid. Juba praegu korraldavad paljud ülikoolid vähemalt osadele erialadele kandideerijate jaoks lisateste.

«Samas aga tundub, et rahul ei ole ei õpetajad, kes tohutu tempoga õpilasi vaid riigieksamiteks valmistavad ega õppejõud, kellel on tunne, et tulevased üliõpilased ei ole piisavalt ettevalmistunud; rääkimata siis õpilastest endist, kes tihti lühikese ajaga viis mahukat eksamit peavad sooritama või lapsevanematest, kes seda kõike kõrvalt nõutult jälgivad,» rääkis Timakov praegusest olukorrast.

Ta ei osanud öelda, kas selle parandamiseks piisaks eksamite sisu või tähenduse muutmisest või hoopis nende kaotamisest. Ühelt poolt peaksid kõigil koolilõpetajatel vähemalt miinimumtasemel teatud teadmised ja oskused olema, teisalt ei peaks nad kõiki aineid ülikoolis nõutaval teoreetilisel ja akadeemilisel tasemel tundma.

«Hea oleks, kui koolilõpetanu oskused kooli lõpuks kaardistatud saaksid, mille abil noor inimene saaks jätkata õpinguid talle sobival ning teda huvitaval erialal,» lausus ta.

Timakovi sõnul võivad mõned praegustest lõpueksamitest teadmiste seostamise ja ainetest arusaamise oskust kontrollida, kuid üldiselt on need siiski liiga faktikesksed. Seetõttu võivat ebaõnne ja kehvade küsimuste korral õpilase tulemus väga kõvasti kõikuda.

«Kui ei ole juhtumisi «hea päev» võib õpilane 87 punktiste teadmiste eest hoopis 47 punkti saada. Kui sellest sõltus aga ka gümnaasiumi lõpetaja tulevane ülikoolikoht ja paari aasta pärast üldse gümnaasiumi lõpetamine, on ühe päeva ja hetkega kaasnenud ebaõnn liigagi suur,» selgitas ta. Ülejärgmisel aastal tõuseb nimelt eksami läbimiseks ja kooli lõpetamiseks vajalik minimaalne punktisumma seniselt 20-lt 50-le.

Õpetajate liidu esinaine peab valemitabelite kasutamise lubamist reaalainete eksamitel vajalikuks, kuna oluline peaks olema õpilase oskus sobivaid valemeid valida ja neid õiges kohas kasutada.

Ülejärgmisel aastal kohustuslikuks muutuvat riiklikku matemaatikaeksamit Timakov ei toeta. Sel aastal said paljud kümnendate klasside õpilased seda proovieksamina katsetada ning tagasiside põhjal peetakse seda ülepakutuks ning lisapingeid põhjustavaks.

«Kas kõikidel erialadel on vaja matemaatikaeksami positiivse tulemusega inimesi? Oluline oleks ju lõpetanul omada kindlasti ka teatud ajaloo ning kultuuri ainetegi baasteadmisi,» ei mõistnud ta ühe õppeaine eelistamist teistele.

Timakovi hinnangul on noored huvitatud elulähedastest teemadest, et koolis õpitut võimalikult hästi ka rakendada saaks ning matemaatikatundide vähene seostamine tegeliku eluga võibki olla probleemi allikas.