Hariduskorralduse reform seab keskmesse motiveeritud õpetaja

«Lõpuks on määrav ikkagi see, mis toimub konkreetses klassiruumis – kuidas toimib kooslus õpetajast ja õpilastest. Kui see kooslus ei hakka paremini tööle, ei ole reformiga mingeid tulemusi saavutatud,» ütles haridusminister Jaak Aaviksoo täna hariduskorralduse kava tutvustades.

Selleks tuleb üle minna praeguselt tunniandmise keskselt töökorralduselt koolis ametikesksele. «Kõik õpetajate töölepingud tuleks teha ametikoha keskseks, mis hõlmaksid ka kõiki teisi ülesandeid peale tunniandmise.»

Strateegiline eesmärk on viia palga alammäär riigi keskmisele tasemele, uuest aastast lubatakse vähemalt 700-eurost palga alammäära.

Õpetaja tööd tahetakse kergendada ka sellega, et ta peaks vähem kõiksugu paberitööd teha. «Oleme õpetajatele pannud suure koormuse kõiksugu dokumentide väljatöötamise näol. Ma arvan, et mõistlik oleks seda korraldada nii, et on olemas ka riiklikult soovituslikud dokumendid, mida saab haridusministeeriumi kodulehelt alla laadida. Õpetajal on õigus neid paremaks teha, aga mitte kohustust,» rääkis minister.

Vähem ettekirjutusi

Suurem roll antakse koolijuhile. «Ühtpidi tuleb kõrgendatud ootusi koolijuhile ette näha, aga luua ka vastavad võimalused.» Samas ei pea minister mõistlikuks nõuda koolidirektorilt pedagoogikaalast tasemeharidust. «Peab olema kõrgharidus, peavad olema juhtimiskompetentsid, peaks olema kas töö käigus või enne seda omandatud kutsekvalifikatsioon.»

Aaviksoo hinnangul on praegu hariduses üldse liiga palju jäiku norme. Näiteks tõi ta klassikomplektide suuruse ülempiiri, mis võiks edaspidi olla soovituslik või arvestuslik. «Koolipidajal peaks olema voli otsustada lähtudes konkreetsetest asjaoludest, kuidas ta nende piiridega ringi käib. Ilmselt on vaja ette näha puhvermehhanismid, et eri huvid oleks arvesse võetud – kas läbi hoolekogu või mõne muu organi, et klassid liiga suureks ei läheks.»

Teine asjatu norm on Aaviksoo arvates õpetajate koormuseks määratud 18-24 õppetundi nädalas. «See võiks olla soovituslik, aga kool saaks ise otsustada nende piiride sees, suurendades nende õpetajate kontakttundide arvu, kel ei ole ei klassijuhatamise ega muude ülesannete koormust ja vähendada vastavalt nendel, kellel on,» pakkus minister välja.

Samuti ei pea ta vajalikuks jätta määrustesse koolipersonali miinimumkoosseisu. Selle asemel saab taas kool ise otsustada, kas nõutavad teenused ostetakse sisse või leitakse lahendus muud moodi.

Hariduse sisu puudutab reform nii palju, et minister sooviks enam näha õpilaste üldiste pädevuste hindamist, mis on riiklike õppekavade üldosades kirjeldatud, mitte niivõrd kitsaid teadmisi aines. See ei tähenda tema kinnitusel õppekavade muutmist.

Õppekirjandusega rahulolematust loodab minister parandada, võttes ministeeriumile vastutuse selle kvaliteedi ja kättesaadavuse eest. See ei tähenda automaatselt, et hakatakse korraldama tsentraalselt õpikute hankeid, kuid kui mingid koolid peaksid ühisest hankest huvitatud olema, võiks see Aaviksoo hinnangul olla odavam ja efektiivsem küll.

Ligipääs üldharidusele

Haridusreformi keskne eesmärk on tagada kvaliteetsele üldharidusele ühtlane ligipääs üle Eesti, mis tähendab, et alg- ja põhiharidus peab olema kättesaadav kodukohas ning kutse- ja keskharidus kodumaakonnas.

Aaviksoo ütles, et täpsemalt tuleb kirja panna ka rollijaotus, kes mida teeb – ehk panna vastutus alg- ja põhihariduse eest kohalikule omavalitsusele ning keskhariduse eest riigile. «Tänased pinged üldhariduse osas kohaliku omavalitsuse ja riigi vahel on ebaselgelt sõnastatud seadustes. Siis on tüli majas, süüdistatakse vastastikku tegematajätmistes,» põhjendas minister.

Gümnaasiumi ja põhihariduse funktsionaalse lahutamise tulemusena tahaks minister, et iga põhikooli lõpetav õpilane tajuks, et üks kohustuslik etapp koolihariduses on läbi ja nüüd tuleb teha valik. Ning võimalused saada gümnaasiumi on võrdsed kõigil, sõltumata sellest, kas nad on õppinud samas koolimajas 1. klassist peale või mitte.

Võistuinvesteerimine

Kooli investeeringute jaoks hakkavad riiklikku toetust saama ainult need koolid, mille puhul on kindel, et need püsima jäävad. «Kõigi investeeringute puhul peab jälgima, et kui need miljonid eurod investeeritakse, et oleks ka kindlustunne kõigile, et see kool ka 20-30 aasta pärast töötab,» ütles Aaviksoo.

Et sellele kindlusele jõuda, tuleb Aaviksoo sõnul hinnata regionaalset demograafilist tagamaad. «Investeeringutele riikliku toetuse andmine eeldab pikaajalist demograafilist planeerimist. Kui riigilt soovitakse toetust, siis haridusministeerium kujundab oma seisukoha, kas meie arvates sel on mõtet või mitte.» Näiteks tõi ta mõisakoolid, kuhu esimese hooga hangitakse välisraha toel «tellinguid ja mörti» ja paari aasta pärast tuleb «välisvahendite eest hankida Aafrikast õpilasi ka».

«Investeeringuid ei saa teha taktikalistel kaalutlustel. Veel vähem nendel kaalutlustel, et konkureerida naaberpõhikooliga – kes esimesena ennast surnuks investeerib,» oli minister kriitiline.

Mis reform maksma läheb?

«Tahate suuri numbreid, siis 200 miljonit eurot. Kui kõik investeeringud, mis aastani 2020 teha tuleb, siis summa umbes sellesse suurusjärku tuleb,» ütles minister.

«Kui tahate väiksemaid numbreid, siis päris kindlasti on vaja koos riigieelarve kasvuga kasvatada hariduse rahastamist. Kui meie majandus kasvab 3-5 protsenti ja inflatsioon ka 3-5 protsenti, siis igal aastal peab 7 protsenti hariduse eelarve,» sõnas Aaviksoo.

Ta lootis, et koalitsioon hoiab kinni üldisest hariduse rahastamise tasemest, mis on 7 protsenti SKT-st.

Haridusministeerium teeb seaduseelnõu valmis suvekuudel, annab selle septembris avalikkusele ja partneritele arutamiseks ning esitab eelnõu valitsusele 1. oktoobriks. Aaviksoo lootis, et uuest (õppe)aastast võiks muudatused hakata juba ellu rakenduma. Reform võiks olla ellu viidud tema sõnul hiljemalt aastaks 2020.