Üle 12 protsendi Eesti lastest kannatab puudust

Laste materiaalse puuduse määramisel võeti arvesse 14 komponenti, mida leibkond peaks suutma endale lubada. Nende seas olid kolm söögikorda päevas, nende seas vähemalt üks liha, kana või kala (või taimetoitlastele sobivat alternatiivi) sisaldavat söögikord ning värsked puu- ja köögivilju iga päev.

Vaba aja veetmiseks peaks lastel kodus olema eakohased ja laste teadmistele vastavad raamatud (v.a õpikud), vabas õhus kasutatavad hobivahendid (jalgratas, rulluisud vms) ning võimalus korrapäraseks harrastuseks (ujumine, muusikariista mängimine, osalemine noorteorganisatsioonides vms) ning siseruumides kasutatavad mänguasjad (vähemalt üks lapse kohta, sealhulgas õpetlikud mänguasjad väikelastele, klotsid, lauamängud, arvutimängud vms).

Hinnati ka laste võimalust aeg-ajalt sõpru külla mängima ja sööma kutsuda, võimalust tähistada pidulikke sündmusi (näiteks sünnipäevad, nimepäevad, usuga seotud sündmused jms) ning rahalist seisu tasulistel kooliekskursioonidel ja -üritustel osalemiseks. Lisaks võeti arvesse, kas lastel on vaikne, piisavalt suur ja hästivalgustatud koht õppimiseks ja koduste tööde tegemiseks, ligipääs internetiühendusele, mõned uued riided (et kõik ei oleks ostetud või saadud kasutatult) ning kaks paari sobiva suurusega jalatseid, neist üks igasuguste ilmastikutingimustega sobiv paar.

Kui lapsed neist kahest või enamast leibkonna majandusliku seisu tõttu puudust tundsid, loeti nad materiaalset puudust kannatavate hulka. Eestis oli selliseid lapsi 12,4 protsenti, mis on Euroopa Liidu 17. näitaja. Eesti lastega võrreldes kannatavad puuduse all rohkem teiste seas ka Itaalia, Kreeka ning Portugali lapsed, Ida-Euroopa riikidest edestavad meid vaid Sloveenia ja Tšehhi. Kõige parem on laste materiaalne olukord Põhjamaades, järgnevad Holland, Luksemburg, Iirimaa ja Suurbritannia. Neis riikides kannatab puudust alla kuue protsendi lastest, samas kõige halvem on seis Bulgaarias (56,6) ja Rumeenias (72,6 protsenti).

Igapäevaselt ei saanud puuvilju 9,8 protsenti Eesti lastest, pool protsenti ei saanud kolme söögikorda päevas ning 5,8 protsenti ei saanud päevas lihatoite. Uusi riideid polnud 5,1 ja kahte paari sobivaid jalatseid 4,1 protsendil Eesti lastest. Internetile puudus ligipääs 4,4 ja sobivaid raamatuid polnud 3,6 ning kodutööde tegemiseks polnud kohta 3,1 protsendil Eesti lastest. Koolireisidel ei saa rahapuudusel osaleda 3,9 protsenti, sõpru külla kutsuda polnud võimalik 4,3 ja pidulikke sündmusi polnud võimalik tähistada 4 protsendil lastest. Hobivahendid puudusid 6,3 protsendil lastest, korrapäraseid harrastusi polnud 5,5 ja mänguasju 2,2 protsendil lastest.

29 Euroopa riigi (EL ning Island ja Norra) puudustkannatavate laste keskmine oli 13,3 protsenti, Eestis 12,4. Ka nende laste hulk, kes ei omanud 14-st küsitud võimalusest kolme, nelja, viit või kuut ja rohkemat, oli Eestis alla Euroopa keskmise.

Kõrgem materiaalse puuduse määr on mõnedes Euroopa Liidu värskemates ja vaesemates riikides, näiteks üle 30 protsendi lastest kannatab puudust Ungaris ja Lätis, Bulgaarias on selliseid lapsi üle poole ning Rumeenias üle 70 protsendi. 15-st EL-i rikkamast riigist on vaid Prantsusmaal ja Itaalial puudust tundvaid lapsi üle kümnendiku. Parim on see näitaja Põhjamaades – Taani, Soome, Island, Norra ja Rootsi lastest tunneb materiaalset puudust alla kolme protsendi.

Puuduse kannatamine sõltub suuresti laste vanemate olukorrast, näiteks üksikvanemaga leibkondade seas on see ligi kaks korda kõrgem (22,3), samuti on riskifaktoriteks vanemate madal haridustase (29,4) või nende mitte-Eesti päritolu (16,6 protsenti). Kõige suurem riskifaktor on aga vanemate tööpuudus – leibkondades, kus ei käi üksi täiskasvanu tööl, on 55,5 protsenti lastest materiaalses puuduses. Vanemate tööpuudus on suurim puuduserisk ka tabeli tippu kuuluvates riikides, kuid neil kannatab vanemate töötuse tõttu puudust alla kolmandiku lastest.

Uuringus mõõdeti ka  laste suhtelise vaesuse määra, mis on Eestis 11,9 protsenti, sellega ollakse Euroopa Liidus 16. kohal ning uuritud riikide hulgas keskmiste seas. Suhtelises vaesuses elavad uuringu kohaselt lapsed,  kelle leibkonna netosissetulekud liikme kohta jäävad alla poole riigi mediaansissetuleku.

Samas on Eesti halvas seisus kui võrreldakse erinevate riikide riskigruppide vaesust. Üksikvanemaga leibkonnas, suurperes, vähese haridusega või töötute vanemate lapsed on mitu korda suurema tõenäosusega allpool vaesuspiiri. Suurperedest (kolm või enam last) on allpool vaesuspiiri 22,7 protsenti, üksikvanematega peredest 26, vähese haridusega peredest (vanematel maksimaalselt põhiharidus) 30,1 ja töötute vanemate lastest 55,6 protsenti. Üksikvanemate ja suurperede suhtelise vaesusese tasemelt on Eesti võrreldud riikide seas tagumiste hulgas.

Eesti kulutab UNICEFi andmetel umbes 1,3 protsenti SKP-st lastega perede toetustele ja maksuvabastustele ning sellega vähendatakse suhtelises vaesuses elavate laste hulka umbes seitsme protsendi võrra. Samas näiteks Leedu saab 0,7 protsendilise SKP osakaaluga laste vaesust vähendada kümne protsendi võrra. Selles vallas on eriti edukad Ungari ja Iirimaa, kes vastavalt 2,3 ja 2,5 protsendiga SKP-st suudavad langetada laste vaesust 20 ja 33 protsendi võrra.

UNICEFi esindaja Eestis Toomas Palu tunnistas, et Eesti on olnud üsna edukas, kuid eelarveraha jagamise prioriteetide osas on veel palju teha.

«Ütleksin isegi niimoodi, et kui valida, kas uus uhke hoone või superristmik, - siis eelistada tuleks siiski laste esmavajadusi ja huvisid ning tagada neile õnnelik lapsepõlv,» sõnas Palu.

Tema hinnangul peaksid nii Eesti poliitikud kui ka ametnikud tõsiselt mõtlema uuringu aluseks olnud 14 komponendi üle, mis hõlmavad laste minimaalselt inimväärseks eluks vajalikku.

UNICEFi Innocenti uurimiskeskuse aruanne võrdles 2009. aasta andmetel põhinedes 35 arenenud riigi laste suhtelisust vaesust ja materiaalset puudust. Uuringus osalesid 27 Euroopa Liidu riiki, lisaks Norra, Šveits ja Island ning väljaspool Euroopat OECD liikmed Austraalia, Jaapan, Kanada, USA ning Uus-Meremaa, kokku 125 000 perekonda, 29-s Euroopa riigis.