Priit Salumäe: jalgratturid ei pea sõitma kõnniteel

Sel nädalal on ajakirjanduses toimunud arutelu selle üle, kas rattureid tuleks lubada liiklusohutuse eesmärgil sõitma kõnniteedele või mitte. Aktiivse harrastusratturina leian, et tegelikult ei ole sellise korra kehtestamine sugugi hädavajalik. Pigem kaldun arvama, et sellise liikluskäitumise lubamine annaks rattakultuuri edendamise püüetele isegi tagasilöögi.

Liikluskultuur ei seisne niiväga reeglites ja liikluskorralduses kui liiklejate tolerantses suhtumises üksteisesse. Tean seda väga hästi omast käest - sõidan pea iga päev nii auto kui ka rattaga. Tõsi ta on, täna ei tunne ratturid ennast linnatänavatel kindlalt ja autojuhtide suhtumine ratturitesse on sageli tõrjuv.

Kas seda suhtumist muudaks paremaks see, kui jalgratturitel oleks võimalik tulevikus sõita kõnniteedel? Kindlasti mitte. Autojuhtidel oleks ainult rohkem põhjust pahandada ratturite peale, kes otsustavad koos ülejäänud liiklusvooga sõita autoteedel.

Kas jalgratturite siirdumine kõnniteedele aitaks kuidagi kaasa jalgrattateede edasiarendamisele? Kindlasti mitte. Pigem oleks liikluskorraldajate silmis sellisel juhul probleem lahendatud ning karjuvat vajadust rattateid rajada enam ei eksisteeriks. Selline ebamugav lahendus ei rahuldaks kindlasti neid, kes kaaluvad rattaga liiklemist, ning nad eelistaksid jätkuvalt sõiduvahendina autosid.

Selleks et Eestis areneks jätkuvalt rattakultuur, muutuks autojuhtide ja ratturite suhtumine üksteisesse ja tekiksid rattateed, ei ole vaja mingeid erilisi seadusi. Pikemas perspektiivis sellised seadused ei tööta, eriti kui erinevatel transpordivahenditel liiklejad üksteist ei salli. Selleks, et liiklejad muutuksid üksteise suhtes tolerantsemaks, on vaja rohkem rattureid linnapilti.

Seetõttu kutsun üles kõiki neid, kes võitlevad ratturite õiguste nimel, astuma sammukese edasi sõnadest tegudeni. Hakake parem oma igapäevaste asjatoimetuste ajamisel kasutamagi liiklusvahendina ratast. Sest mida rohkem on linnapildis rattureid ja mida suuremate gruppidena nad liiguvad, seda suurem on teiste liiklejate austus ratturite vastu ja seda turvalisemalt tunnevad ennast rattaga liiklejad. Ja seda rohkem tunnevad linnaisad vajadust rajada rohkem rattateid.

Majandussurutis loob rattakultuuri edendamiseks soodsa keskkonna - kui kõik, kes on tundnud, et auto ülalpidamine on muutunud neile rahaliselt koormavaks, tuleksid kasvõi mõnel päeval nädalas tööle rattaga, oleks linn rattureid täis. Sellises olukorras ei tuleks keegi selle peale, et kiruda rattureid või suruda neid kõnniteedele. Seega miks mitte loobuda esimeste kevadilmade saabudes lühemate sõitude tegemiseks autost või ühistranspordist ja tulla tänavale rattaga. Tervis tänaks, keskkond tänaks ja rahakott samuti.