/nginx/o/2012/06/10/1158900t1hf070.jpg)
Tallinna vanalinnas pisikest hostelit pidav Matthew Eaton räägib, kuidas Eesti elamislubade jagamisega tegelev bürokraatiamasin on viinud ta niikaugele, et mees kaalub oma äri müümist ja siinse tolmu jalgelt pühkimist.
Austraallasest ettevõtja jäi elamislubade skandaali kääride vahele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahekümnendates eluaastates Matt Eaton tunneb end oma Tallinna vanalinna katusealusesse ehitatud hostelis kahestunud isiksusena. Eesti ametnike silmis on mees ettevõtjana musternäidis, ent inimesena illegaal.
Eatoni lugu sai alguse 2010. aastal, kui ta pärast maailmarändurina Eesti väisamist otsustas siia naasta ja elama jääda. Aastase viisa saanud mees töötas esialgu baarides ja hotellis n-ö mustalt, sest elamisluba ja dokumente polnud talle alust anda. Täpselt aasta eest otsustas Eaton olukorra muutmiseks ise midagi ette võtta – ta investeeris 17 000 eurot vanalinna atraktiivses paigas asuva hoone kahte korrusesse ja avas seal rändurite öömajaks mõeldud 22-kohalise hosteli.
Mehe lootuste kohaselt pidi see ühtlasi andma talle seadusliku õiguse Eestis viibida, sest ettevõtte juhtkonda kuuluvad välismaalased saavad taotleda tähtajalist elamisluba kuni viieks aastaks.
Juulis 2011 politsei- ja piirivalveametile avalduse esitanud Eaton sai aga kategoorilise vastuse – aastaks mõeldud tohutusuur, 580 elamisloast koosnev kvoot oli juba 8. juuliks välja jagatud. Eaton esitas sama taotluse uuesti tänavu jaanuaris, maksis taas ligi 100 euro suuruse riigilõivu, kuid ilmnes, et kvooti on vähendatud nullini.
Vene ärimeeste skandaal, nagu Eaton IRLi liikmetega puhkenud elamiselubade skandaali ise nimetab, on seadnud tema ettevõtte tõsisesse olukorda. Mees käis mitmel korral ametnike jutul ja saatis välja kümneid e-kirju küsimusega, kuidas peaks ettevõte saama töötada, kui selle omanik ei saa oma nimel teha ühtki tehingut.
«See ei ole nende probleem. Igalt poolt öeldakse, et kahju, süsteem on selline, » nentis Eaton. «Nad ütlesid, et nad ei sekku minu firma omamisse, kuigi see, et ma midagi teha ei saa, ongi minu ärisse sekkumine.» Kui palju Eatoni saatusekaaslasest ettevõtjaid Eestis veel on, ei tea keegi.
Seaduse kohaselt oleks Eatonil olukorrast kaks väljapääsu. Iga päev oma firmas ka kliente vastu võttev mees võiks taotleda viisat, kuid saaks siis Eestis viibida vaid kuus kuud aastas. Elamisluba võiks ta taotleda ka ettevõtluseks, mille kvoodid on suuremad, kuid see eeldab, et taotleja on Eestisse investeeritud vähemalt 63 900 euro väärtuses kapitali.
«Asi on jõudnud sellisesse olukorda, kus mul hakkab raha otsa saama. Üks katse veel ja kui ma luba ei saa, siis pean leidma mooduse oma äri maha müüa ja Eestist lahkuda.»
Politsei- ja piirivalveameti välismaalaste talituse juhataja Liis Valk ütles, et neile teadaolevalt on Eaton ettevõtte juhtorgani liikme elamisluba taotlenud vaid ühel korral, tänavu jaanuaris. Ameti soovitusel tuleks mehel tulla kohe juuli alguses uuesti luba taotlema, sest siis hakkab kehtima siseminister Ken-Marti Vaheri määratud uus kvoot, mis kehtestatakse toetudes pärast elamiselubade skandaali kiiresti pettusekindlamaks tehtud seadustele.
Eatoni jaoks on aga ka see võimalus pealgalt teoreetiline, sest juulist rakenduv kvoot pole tänini teada ja see, keda sadade kandidaatide seast loa saamisel eelistada, on seaduse järgi ametnike otsus.