NATO valmistub uueks missiooniks Afganistanis

NATO ütleb, et ta ei jookse Afganistanis väljapääsude poole. Mis asi siis oleks väljapääsude poole tormamine?

Väljapääsude poole jooksmine oleks see, kui me muudaksime [2010. aasta novembris] Lissaboni tippkohtumisel kokku lepitud ajagraafikut. Chicagos [kaks nädalat tagasi] tegime vastupidist: kinnitasime seda graafikut ning selgitasime detailsemalt, mis hakkab juhtuma praegusest 2014. aastani, kuidas antakse vastutus üle Afganistani julgeolekujõududele.

Ehk isegi tähtsam on aga see, et me otsustasime Chicagos ära, mis hakkab toimuma pärast 2014. aastat. NATO jääb Afganistaniga seotuks. Tuleb uus missioon, mis keskendub väljaõppele, nõustamisele ja toetamisele. See saab olema väiksem, kuid näitab Talibanile, et NATO ei pööra Afganistanile selga ning nad ei peaks looma endale illusioone lihtsalt ajale mängimise lootusega.

Kas selle järgmise missiooni nimi saab olema jätkuvalt ISAF (2001. aasta detsembris ÜRO julgeolekunõukogu otsusega loodud Afganistani Rahvusvahelised Julgeolekuabijõud – toim) või NTM-A (2009. aasta novembris alustanud NATO treeningmissioon Afganistanis – toim) või midagi uut?

Me pole veel nime valinud, kuid olen kindel, et tuleb uus missioon. NATO muudab mõnikord missioonide nimesid isegi siis, kui need pole veel lõppenud. Näiteks Bosnias alustati IFORina ja aasta möödudes sai sellest SFOR.

Sellest saab selgelt teistsugune missioon ja seetõttu on sel ka teine nimi. Samas loodetakse, et see jääb jätkuvalt suureks rahvusvaheliseks ettevõtmiseks, kus osalevad nii NATO kui tema partnerid.

Me oleme partnerriikide liidritelt kuulnud, et nad soovivad jääda seotuks. Suured panustajad nagu Austraalia ja Gruusia, Rootsi, Soome – kõik tahavad jätkata, sest nad teavad, et lõppkokkuvõttes mõjutab see kauge riik nende julgeolekut. Ma usun, et kogu koalitsioonis mõistetakse 11. septembri õppetunde.

Kas on juba tehtud arvutusi, kui suur võiks olla 2015. aasta alguses Afganistanis teenivate koalitsioonisõdurite arv?

Täpseid arve pole veel paika pandud. Chicagos anti NATO sõjalistele struktuurile ülesanne alustada uue missiooni planeerimist. Ainult sellise analüüsi ja ka kohapealse olukorra analüüsi tulemusel saame välja tulla hinnanguga, kas me vajame 10 000, 20 000 või 30 000 sõdurit. Arvatakse, et arv peaks kuhugi sinnakanti jääma.

Praegu langeb ISAFis teenivate sõdurite arv seoses sellega, et riigid toovad koju (2009. aasta suve – toim) vägede juurdeviimise kampaania käigus läkitatud lisaüksusi. Kui sellega käesoleva aasta lõpus lõpule jõutakse, tuleb hinnata, millises tempos saab sõdurite arvu vähendada 2012. aasta lõpust 2014. aasta lõpuni.

Prantsusmaa teatas Chicagos, et toob oma väed välja. Kas nende senise vastutusala võtab üle mõni teine ISAFis osalev riik või afgaanid ise?

Prantsuse väed teenivad põhiliselt Kapisa provintsis. Selle kohta otsustas juba Afganistani president Hamid Karzai, et alustatakse vastutuse ülevõtmist. Praeguste hinnangute kohaselt on lahingoperatsioonid Kapisas lõpusirgel.

Minu arvates on aga tähtsam, et me kuulsime Chicagos president François Hollande’ilt, et Prantsusmaa jääb ISAFi ning jätkab Afganistani julgeolekujõudude väljaõpetamise, nõustamise ja toetamisega. Usun, et see oli alliansi liikmetele väga rahustav.

Hollande andis oma valijatele poliitilise lubaduse ning mu ülemus peasekretär Anders Fogh Rasmussen ütleb, et ta austab poliitikuid, kes peavad oma lubadusi. Samal ajal näitas Prantsusmaa, et ta jääb koalitsiooni täisliikmeks, ja osutas tegelikult ka sellele, et panustab ka pärast 2014. aastat.

Ehk siis kuigi suur osa Prantsuse lahingüksustest lahkub Kapisa provintsist, jääb sinna ikkagi teatud hulk Prantsuse sõdureid?

Kuhu nende instruktorid põhiliselt jäävad, ma täpsemalt ei tea, kuid Kapisas võtavad afgaanid juhtimise üle ning ISAFi väed keskenduvad seal väljaõppele ja toetamisele.

Kui suur on võimalus, et osa ISAFi riike võiksid oma vägesid nende väljatoomise asemel ühest piirkonnast teise kolida?

See on lähema kahe ja poole aasta jooksul kahtlemata võimalik. Esiteks, kui me alustame ISAFi missiooni kokkutõmbamist, võib komandöridel tekkida vajadus liigutada ressursse ümber keerukamatesse kohtadesse.
See on NATOs käimasolev protsess: iga paari kuu järel kutsuvad komandörid liikmesriikide esindajad kokku ja paluvad neil oma panuseid kohandada – anda rohkem üht ja vähem teist asja. Mistap mõningast ümberpaigutamist võib tulla.

2014. aasta lõpu poole algab üleminek uuele missioonile. Arvestades väiksemat mastaapi, võib sellel olla piiratum geograafiline jalajälg. Mõned riigid peavad kolima väiksematest eraldatud kohtadest keskustesse.

Kuidas praegu paistab: kui suur osa ISAFi riikidest kavatseb jätkata pärast 2014. aastat algava missiooniga?

Ma ei pidanud Chicagos küll arvet, aga mulle jäi arutelude ajal mulje, et suurem osa nii liitlastest kui praegustest partneritest tahavad jätkata. Isegi väike riik nagu Eesti, kes panustab praegu vaid umbes 150 sõduriga, andis märku mängida mingil tasemel mingit rolli. Sel suvel algav planeerimisprotsess selgitab välja, millised riigid saavad pakkuda reaalselt vajalikke ja olulisi asju.

Ma juba kuulen komandöridelt, et nad vajavad juurde neid, keda me kutsume julgeoleku­abimeeskondadeks, kes on spetsialistid pigem väljaõppes kui tavapärase lahingjõu kasutamises. Riikidele on juba esitatud üleskutse saata spetsialiste, kes saavad teha kohalike üksuste väljaõpet nii praegusest 2014. aastani kui loomulikult ka sealt edasi.

Kuidas läheb raha kogumisega Afganistani julgeolekujõudude ülalpidamiseks pärast 2014. aastat?

Chicago polnud doonorite konverents. Aga tippkohtumisele eelnenud päevade jooksul tegid paljud riigid avaldusi ja panid piltlikult öeldes oma raha lauale.

Aasta eest esitati üleskutse, et teised ISAFi riigid peale USA käiksid välja ühtekokku miljard eurot, et hoida Afganistani julgeolekujõude ülal pärast ISAFi missiooni lõppu. Me saime lubadusi nii palju, et need jõudsid küsitud tasemeni.

Te loodate siis suvel peetava Tokyo konverentsi ajaks jõuda Afganistani julgeolekujõudude ülalpidamise aastahinnaks pakutud nelja miljardi USA dollarini?

Miljard eurot ehk 1,3–1,5 miljardit dollarit oli palve ISAFi liikmetele. Afganistani valitsus lubas pool miljardit oma ressurssidest ja võib-olla see summa kasvab, kui nende majandus kasvab.

Siis jääb õhku veel umbes 2,3 miljardit dollarit, mille katavad USA ja, me loodame, et veel mõned head rahvusvahelised kodanikud, kes ei pruugi kuuluda ISAFi, kuid jagavad huvi ISAFi edu osas. Suured riigid nagu näiteks Saudi Araabia.

Afganistanist lahkudes tuleb minema toimetada ka suur hulk asju, mille liitlased sinna rohkem kui kümme aastat kestnud sõja vältel viinud on. Milline seis on praegu transiiditeedega?

See on kompleksne küsimus, sest ISAFi missiooni lõpetamisega kaasneb väga suur varustuse ja muude asjade Afganistanist tagasi viimine. Sellest saab üks kõigi aegade suurimaid logistilisi operatsioone. Mistap NATO-l ja ISAFil läheb vaja mitmeid teid.

Me oleme viimastel aastatel hästi edenenud Põhja jaotusvõrgustikuga, mis algab Baltikumist, kus võtmesadamaks on Riia, ning liigub edasi üle Venemaa ja Kesk-Aasia Afganistani. See on olnud ülitähtis, eriti seoses lõunast läbi Pakistani kulgevaid teid puudutavate probleemidega.

On ka teisi riike, kes on ette astunud. Palju transiiti läheb üle Musta mere läbi Gruusia ja Aserbaidžaani ja üle Kaspia mere. Samuti kasutame õhutransporti.

Tippkohtumise eelsetel nädalatel sõlmisime või jõudsime väga lähedale uute lepingute sõlmimisele Kesk-Aasia riikidega. Mina näiteks allkirjastasin Chicagos lepingu Kõrgõzstaniga, me oleme väga lähedal lepingutele Kasahstani ja Usbekistaniga.

Aga me loodame ka, et probleemid Pakistaniga saavad lahendatud, sest Pakistanil on huvi Afganistani vastu – ehk isegi suurem kui kellelgi teisel.

CV
Alexander Vershbow
•    Sündinud 3. juulil 1952.
•    Alates tänavu veebruarist töötab NATO asepeasekretärina.
•    2009. aasta kevadest selle aasta alguseni töötas kolm aastat USA asekaitseministrina.
•    Enne seda töötas USA välisministeeriumis, mille diplomaadina jõudis aastatel 1998–2001 olla suursaadik NATO juures, aastatel 2001–2005 suursaadik Venemaal ja aastatel 2005–2008 suursaadik Lõuna-Koreas.