Esimese vabariigi aegne haruldane kaljas saab suveks korda

Loode-Eestis Spithami külas valminud Hoppeti nimeline kahe mastiga kaljas on eriline seetõttu, et on teadaolevalt ainus säilinud ja sõidukorras enne Teist Maailmasõda Eestis ehitatud kaljas.

«Üsna varsti müüdi ta Soome ära ja see on ka üks seletus, miks ta on säilinud,» selgitas kaljase renoveerimisega tegeleva puulaevaseltsi Vikan juht Alar Schönberg. Teatavasti siinsed laevad sõja ajal natsionaliseeriti. «Ja kadusid üsna pea kuskile.»

Tõsi, laeva valmimise ajal ei olnud ta kuigi eriline ega haruldane. Schönbergi sõnul tehti neid Läänemaal eelmise sajandi esimese nelja kümnendi jooksul sadakond. Nüüd pole neist suurt midagi järel.

Schönbergi sõnul oli Hoppet kümmekond aastat tagasi ühe rootslase omanduses Stockholmis.

«Üks väike seltskond Eesti rootslasi teadis sellest ja otsustas ta ära osta just mõttega, et ta on ainulaadne unikaalne laev,» rääkis Schönberg. Nad asusid laeva renoveerima ning see on nüüd kestnud viimased kümme aastat. Viimased 5-6 aastat on laev olnud põhjanaabrite juures sealse Soome-Rootsi fondi hallata.

«Kui selle juht lahkus, siis teised ütlesid, et neil pole enam oskusi ega tahtmist projekti edasi viia ja otsisid, kellele üle anda,» rääkis Schönberg. Nii laev Haapsalu Rannarootsi muuseumisse jõudiski. Makstud summa olevat olnud sõbramehelik, kuid soomlased ei lubanud numbreid avaldada.

Kaljase kere oli täiesti renoveeritud. Ettevalmistatud olid mastid ja purjed, teha olid jäänud veel sisetööd – elekter, vee- ja küttesüsteem, kajutid, kambüüs, navigatsiooni- ja päästevarustuse paigaldamine, ankrusüsteem jmt.

Kuigi olemas olid mastid, poomid, tengad, pukspriit, kliiverpoom ja purjed, oli taglase paigaldamiseks vaja veel rauddetaile ja plokke, samuti on vaja soetada kõik otsad ning vaierid näiteks vantideks. Selgituseks: vaier on terastross ja vant on masti küljelt toestav tross.

«Kes on mereasjadega kokku puutunud teab, et teavaline jubin, maksab maal ühepalju, kuid on merel kolm korda kallim,» lausus Schönberg. Neiks töödeks taotleti riigilt toetust 50 000 eurot, kuid projektile lisandub 75 000 eurone omaosalus – see tuleb toetajatelt, liikmetelt, laenust.

«Praegu pannakse maste peale, töö on intensiivne,» seletas Schönberg. Seda tehakse Ahvenamaal Mariehamnis, kus on projekt ettevalmistatud. «Meie poisid on seal meistri juhendamisel tööl. Meil sellist oskust Eestis enam pole.»

Laev loodetakse Eestisse tagasi tuua 9. juuniks ja plaanitakse avalikkusele esitleda 14. juunil. Selleks ajaks ei ole veel seest mööbel valmis, vaja on välja ehitada kambüüs ja lõpetada elektritööd.

«Tahame ta Tallinna merepäevadeks päris valmis saada, aga öeldakse, et puulaevas ei lõpe tööd mitte kunagi,» sõnas Schönberg. Merepäevad toimuvad 13.-15. juulil.

Kuidas laeva kasutama hakatakse?

Schönbergi sõnul on üheks tegevuseks haridusprojektid. Ta tõi näiteks Runbjarni nimelise jahta, millega on tehtud merekooli – Läänemaa 6. klasside lastele anti teoreetilisi mereohutusalaseid tunde ja tehti 3-4 tunniseid meresõite, et nad õpiksid merel käituma.

«Veel on kõikvõimalikud kultuuriprojektid,» lisas ta. «Sellised sündmuseid ja üritusi, mis on mere ja laevade ja sadamatega seotud, tuleb pidevalt.»

Selleks, et laeva ülalpidamine omanikke pankrotti ei viiks, tehakse ka kommertsreise. Kodusadam saab ilmselt olema Haapsalu.