Keit Pentus uue jahiseadusega kahe tule vahel

Mitte just sõbraliku tausta loob teemale erametsaliidu 2. mail algatatud aktsioon: nimelt keelasid maaomanikud oma kinnistutel jahti pidada «kuni uue, maaomanike huvidega arvestava jahiseaduse jõustumiseni», nagu ütleb liidu pressiteade.

«Kahju, et peame nii äärmusliku asjaga tegelema,» ütleb erametsaliidu tegevjuht Ants Varblane. Tema sõnul on see eelkõige hoiatusaktsioon, eesmärk ei ole jahipidamist kusagil tõsiselt ära keelata, pigem näidata solidaarsust maaomanike huvide eest seismisel.

Kui ulatuslik maaomanike aktsiooniga kaasatulek olema saab, seda erametsaliit alles täpsustab. «Mõnikümmend tuhat hektarit on juba keskkonnaametile edastatud,» kinnitab Varblane.

Teise surveabinõuna saatis erametsaliit sel nädalal õiguskantslerile taotluse kontrollida kehtiva jahiseaduse vastavust põhiseadusele. «Esiteks on meie arvates põhiseadusevastane see, kuidas jahipiirkondi jagatakse, eelistades maaomanikest jahimehi,» selgitab Varblane. «Teine, et olemasolevad jahipiirkonnad on sisuliselt põlistatud.»

«Kehtiv seadus ei anna mingisugust võimalust jahipiirkonna kasutaja väljavahetamiseks, kui just ei eksita rängalt mingisuguste jahipidamise reeglite vastu,» väidab erametsaliidu tegevjuht.
Varblase sõnul on nemad oma kompromissid teinud ministeeriumis eelnõu arutades ja kui jahimehed omalt poolt seni kokkulepitu heaks kiidavad, siis saab edasi minna.

Milles siis erametsaliit on järele andnud? «Näiteks oleme leppinud jahipiirkonna 5000-hektarilise suurusega, ehkki sel pole mingit teaduslikku ega majanduslikku põhjendust,» toob Varblane näiteks. «Ja oleme leppinud kokku, et suurulukitena käsitletakse ka metskitse ja metssiga.»

Ka jahipiirkonna rentnike asjus on Varblase sõnul kompromiss leitud. «Alles siis, kui 2/3 maaomanikest avaldab soovi jahipiirkonna rentniku vahetamiseks, hakatakse sellega tegelema. Demokraatlik oleks ju, et piisab poolte maaomanike soovist,» räägib ta.

Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts praegu jahi keelamise aktsioonil suurt praktilist mõju ei näe, kuna jahipidamine jääb pigem sügistalvisesse perioodi. Kindlasti ei osale aktsioonis kõik maaomanikud, on ta veendunud, viidates, et ka jahimeeste seltsi enam kui 10 000 liikme hulgas on väga palju maaomanikke, rohkemgi kui maaomanike organisatsioonides.

Jahimeeste taktika on olnud kogu aeg, et meie istume laua taga, ütleb Korts. «Siin on nii suured sotsiaalsed muutused ja me peame need läbi rääkima,» kinnitab ta. «Oleme nelja aastaga üksteisele kõvasti lähenenud. See ei ole olnud mahavisatud aeg.»

«Ka jahimehed on hakanud paremini aru saama nendest seisukohtadest, mis on omanikel,» räägib Korts. «Ministeeriumile tuleb au anda, kuna on tõsiselt pakkunud võimalust pooltele läbi rääkida. Oleme tulemusele lähemal kui kunagi enne.»

Jahimeeste seltsi tegevjuhi arvates ei ole jahimeeste ja maaomanike suhted igal pool konfliktsed, vaid on üksikud kindlad kohad, kus on probleeme. Nende reguleerimiseks on teisi vahendeid kui kogu süsteemi muutmine, on Korts kindel.

Hoopis teist meelt on aga metsakonsulent ja Tartumaa metsanduse tugiisik Peep Põntson, kes nimetab jahimehi praegu maaomaniku seisukohalt riigi määratud sundüürnikeks, kes ei taha loobuda oma privileegidest. Teine tema meelest sobiv paralleel oleks baltisaksa mõisnike privileegidega.

Põntsoni väitel on ulukikahjud praegu meeletult suured, kokku sadades miljonites eurodes, ja praegune maaomanikevaenulik jahiseadus ei anna omanikele pea mingit võimalust selles suhtes midagi ette võtta. Tema arvates oleks lahenduseks vaid selline uus jahiseadus, kus sätestatakse, et edaspidi otsustab maaomanik, kes tema maal jahti peab ja millistel tingimustel.

Korts omakorda arvab, et suures osas on tegemist maailmavaateliste küsimustega suhtumises keskkonda. Omanike seisukoht on, et enda omandi käsutamine oleks maksimaalne, sealhulgas jahiulukite kui loodusvara kasutamine. Jahimeeste soov on vaadata suuremaid territooriume metsloomade elupaikadena, mitte neid tükeldada vastavalt maaomanditele. «Metsloomal on ükspuha, kust riigi või maaomandi piirid lähevad,» ütleb ta.

«Meie huvi on ka see, et jahindus kui hüve oleks kättesaadav võimalikult laiale inimeste ringile, mitte ainult maaomanikele,» lisab jahiseltsi tegevjuht. «Jahindus on kirg, mõistlik on seda ohjata, mitte suruda põranda alla.»

Põlva jahiseltsi Rasina jahtkonna esimehe Aare Veetsmanni sõnul on temal jäänud mõningatest huvigruppidest mulje, et kui kits korra üle nende maa kõnnib, siis tuleb ta nende arvates kohe kindlasti maha lasta.

Kõige suuremat ohtu näeb juba 34 aastat jahimees olnud Veetsmann selles, et uue jahiseadusega tahab riik jätta maaomanikud ja jahimehed isekeskis tülitsema. Tõenäoliseks kannatajaks on sel juhul metsloom, kes lihtsalt hävitatakse ära, et vältida maaomanike suuri kahjunõudeid.

«Olen nõus, et tuleb leida lahendus ulukikahjustuste küsimusele, aga üldiselt ju jahinduse praegune süsteem toimib ja miks lõhkuda toimivat süsteemi?» küsib ka ise maaomaniku ja põlluharijana metsloomade kahjustusi tunda saanud Veetsmann.

«Selle vastu, et loom süüa tahab, ei saa keegi,» räägib ta. «Kui me kõik koos tahame, et meil metsloomad olemas on, siis peame ka mingisuguse talutava kahjustuste määraga leppima.»

Veetsmann on kuulnud sedagi, et kui riik on müünud üksikuid rendijahipiirkondi aastaks välja enampakkumise teel, siis need lastakse nii tühjaks, et ka kõrvalaladel ei ole enam loomi. «Tolle põhjal siis räägitakse, kui tulukas on jahimaa, aga asi pole päris nii. Ulukil on ikka neli jalga all ja ta liigub ringi,» rõhutab ta.

Kahe vastaspoole lepitaja rolli sattunud keskkonnaminister Keit Pentus ei taha praegu jahiseaduse teemal avalikult sõna võtta, et võimalikku kokkulepet mitte ära sõnuda. Postimehele teadaolevalt on suurem jagu uue seaduse vaidluspunkte ministri juhtimisel toimunud kohtumistel läbi räägitud.

Viimati takerduti põllukahjude hüvitamise küsimusse – jahimehed näevad ohtu, et põllupidajad võivad hakata küsima metsloomade tekitatud kahju hüvitisteks mõnel pool nii suuri summasid, mis kohaliku jahiseltsi pankrotti ajab. Seega, nagu ikka, on tüli taga raha.