Laanpere: tarkvara tahab lahendada olematut probleemi

«Võtmeküsimus on minu meelest see, kuidas need asjad ajaproovile vastu peavad ja kuidas mitte langeda ühe firma või tooteperekonna kasutamise lõksu,» ütles Laanepere kommentaariks Helmese pakutavale e-töövihiku tarkvarale.

Teaduri sõnul liigub maailm selles suunas, et e-õppe rakendused poleks mitte ühe ettevõtte monopol, vaid iga soovija saaks neid ise koostada ning materjalid oleksid kasutatavad üle kõigi tarkvaraplatvormide.

«Ma väga loodan, et ministeeriumirahval on mõistus peas ja nad ei osta erafirmalt sellist tarkvara, millesse nad võivad tulevikus kinni jääda. Riik ei tohiks sellist poliitikat ajada.»

Haridustehnoloogide töörühm Tallinna Ülikoolis on vabarakenduste nimel töötanud juba kümmekond aastat. Ülikoolides on kasutusel näiteks Moodle ja Iva, põhikoolis Miksike, lisaks kirjutavad hulk õpetajaid igapäevaselt oma õpilastele uusi interaktiivseid kodutöid. Tuntuim neist on Loo kooli matemaatikaõpetaja ja õpikute autor Allar Veelmaa, kes on loonud lausa omanimelise testide keskkonna.

Hiljuti tellis Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus ühtse eksamite infosüsteemi, kus oleks samuti automaatselt hinnatavad ülesanded.

«Vahendid seda laadi interaktiivsete harjutuste jaoks ei ole probleem, need on ammu olemas, internet kubiseb nendest,» kirjeldas Laanpere. «Helmes lahendanud probleemi, mida ei ole. Probleem on mujal - kuidas õpetajaid julgustada jagama osa oma õppematerjalidest interaktiivsel kujul ja kuidas tagada kõigile võimalus neid kasutada?».

Laanpere hindas, et umbes kolmandik pedagoogidest kasutavad interaktiivseid ülesandeid õppetöös iga päev. «Kui iga õpetaja pusib põlve otsas teste teha, siis ta kulutab aega ilmselt rohkem, kui säästab. Aga oletame, et 50 protsenti füüsikaõpetajatest otsustaks teha igaüks kolm interaktiivset harjutust ja jagada kõik need teiste füüsikaõpetajatega Eestis, siis see efekt on selline plahvatus, et kokku kamba peale säästaksid nad tohutu hulga aega,» pakkus Laanpere.

Tallinna ülikool lõi Tiigrihüppe Sihtasutuse jaoks vastava jagamiskeskkonna 2009. aastal, kuid õpetajad pole seda piisavalt kasutama hakanud.

Helmese idee töövihikud digitaalsele kujule viia põrkub Laanpere hinnangul kahele vastuolule. «Seda oleks lihtne teha, kui igal õpilasel oleks tahvelarvuti kotis. Aga kui õpetaja peab selle jaoks minema kuskile arvutiklassi, selle broneerima ja lootma, et see on vaba, siis seal on liiga palju kitsendavaid tingimusi,» ütles ta.

Lisaks näitavad ülikooli uuringud, et õpetajad hoiduvad e-ülesannete andmisest, kuna pelgavad, et igal õpilasel ei ole kodus garanteeritud juurdepääsu internetile. Seetõttu on e-rakendused koolides kasutusel lisamaterjalina ja põhimaterjalina kasutamiseni on Eestil veel pikk tee minna.

«Aja kokkuhoiu efekt igasuguse tehnika kasutamisel õppetöös tekib kindlasti, aga ainult siis, kui minnakse suurele skaalale üle,» ütles Laanpere. Seega pole taolistest rakendustest kasu enne, kui igal õpilasel on personaalne seade olemas. «Esimesi katsetusi teinud koolid on teinud seda ikkagi kokkuhoidlikult – ostnud odavaid netbook´e ja sülearvuteid ja jaganud laiali õpikute pdf-versioonid – see ei ole lahendus.»