Seaduse loodav superperekond tõotab tudengitele segadusi

Valitsuses arutelul oleva vajaduspõhiste õppetoetuste eelnõu kohaselt saaks tudeng tulevikus 135 euro suurust toetust vaid juhul, kui keskmine sissetulek tema perekonna ühe liikme kohta jääb alla 280 euro kuus.

Perekonnaks ei loeta aga mitte perekonnaseaduses kirjeldatut, vaid uut tüüpi perekonda, mille hulka arvestatakse lisaks vanematele ka kõik üliõpilase õed, vennad, poolõed ja –vennad, kui nad on alaealised või sarnaselt taotlejaga ise tudengid. Sealjuures ei oma tähtsust, kas uus perekond üldse elab koos või mitte.

Nii on põhimõtteliselt võimalik, et kahelapselisest perest pärit tudeng, kelle vanemad teenivad kuus kokku 1900 eurot ja kelle isal on teistest kooseludest veel kolm last, kvalifitseerub vajaduspõhise õppetoetuse saajaks. Samal ajal tudengil, kes moodustab perekonna vaid oma 600 eurot teeniva üksikemaga, pole riigi abile õigust.

Segaperekondade puhul annab eelnõu tudengile võrdlemisi vabad käed selles, keda oma perekonnaks määratleda. Nii ei ole välistatud see, et õppetoetuste saamise taotluses märgitakse perekonda tahtlikult pigem madalapalgaline või hoopis töötu vanem või kasuvanem.

Haridus- ja teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Mart Laidmets ütles, et sobingud toetuste taotlemisel on tõepoolest võimalikud, kuid paljude kasulastega perekondi on Eestis siiski vähe.

«Need on ikkagi suhteliselt suured erandid. Kui keegi väga tubli isa tõesti on väga palju järeltulijaid lasknud kirja panna, siis see tekitab probleeme. Samas päris võõra inimesega ikkagi ennast siduda ei saa. Me eeldame, et laps on üldjuhul seotud oma vanematega ja seda on võimalik ka näidata ja kontrollida,» ütles Laidmets, pidades silmas rahvastikuregistrit ja maksu- ja tolliameti andmebaase.

Uudsele perekonnamääratlusele on ägedalt vastu Eesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL), kes peab valeks tudengi automaatset sidumist kuni 26. eluaastani oma vanematega.

«Tegelikult on see perekonnaseadusele uue sisu andmine ehk uue ja vastuolulise perekonna definitsiooni loomine,» leidis liidu juhatuse esimees Eimar Veldre.

«Suure tõenäosusega tekitab see probleeme, sest see ei aita selgitada välja tudengi reaalset majanduslikku olukorda. Üliõpilane hakkab kaua aega sõltuma oma vanemate sissetulekutest, olenemata sellest, kas ta sisuliselt on oma vanematega ühes leibkonnas või mitte.»

Laidmetsa sõnul otsustati uue perekonnamääratluse kasuks seetõttu, et EÜLi taotletav leibkonnapõhine lähenemine ahvatleks ilma sissetulekuta tudengeid end massiliselt toimetulekuraskustega inimesteks registreerima.

«Seda süsteemi kasutati Eestis ju toimetulekutoetuste määramisel enne 2004. aastat ja see tõi kaasa selle, et üliõpilased, kuigi nad võisid saada olulist toetust ka vanematelt, olid töötute järel kõige suurem toimetulekutoetuste saajate grupp. See oleks suhteliselt prognoosimatu, kui suur see arv tänapäeval võib olla,» leidis Laidmets.

Uus süsteem saab tema sõnul olema ka õiglasem. Praegu maksab riik tudengitele õppetoetust heade õpitulemuste, aga praktiliselt üldse mitte perekonna madalate sissetulekute korral. Tulevikus makstakse kinni tudengite õpe ja viiakse sisse ka vajaduspõhised õppetoetused. Seda arvesse võttes on Laidmetsa hinnangul loomulik, et muud õppija eluoluga kaasnevad peaks katma perekond.