Mälestustahvlite paigaldamiseks on majaomanikel vaba voli

Nõmmel elanud Koit Kernumees lasi aastate eest panna oma kodumajale tahvli, mis annab teada, et seal on elanud kunstnikud Maret ja Raoul Kernumees. «Minu mees soovis selle panna, sest nad on tema isa ja õde,» rääkis Koit Kernumehe lesk Valentina.

Naise sõnul tegi tagasihoidliku mälestustahvli perekonnasõber. «Ta ühegi institutsiooni poole ei pöördunud, lihtsalt leidis, et selline tahvel võiks olla,» rääkis naine.

Kas mälestustahvel ärgitab möödujaid peatuma ja majarahvalt uurima, kellega tegu on, ei osanud ta öelda. «Ei vaata eriti aknast välja ja ei ole juhtunud, et keegi oleks küsinud. Õues oleme ka vähe ja kui oleme, siis teisel pool, aias,» sõnas naine.

Ootamatu tähelepanu osaliseks sai aga üks teine Nõmme pere, kellelt MTÜ Konstantin Pätsi muuseum palus luba panna nende majale mälestustahvel Eesti skandaalsele poliitikule, kolm päeva peaministriametit pidanud Ado Birgile. Tahvel avati 2008. aasta 15. novembril seoses Birgi 125. sünniaastapäevaga.

«Ega me arvanud, et selline läikiv silt tuleb. Arvasime, et tuleb tagasihoidlikum,» tunnistas maja perenaine Sirje Roosmäe. Ta lisas, et nende poole pöörduti pärast seda, kui nad olid ostetud maja korda teinud. Roosmäe sõnul tuli neile üllatusena, et pärast mälestustahvli paigaldamist hakati selle juures ka tseremooniaid pidama.

«Algul, kui luba küsisid, siis ma ei teadnud, et hakkavad niimoodi kogunema,» tunnistas Roosmäe. Kunagist peaministrit, Eesti saadikut Moskvas, kes omal ajal keeldus kodumaale naasmast ja Nõukogude Venemaale jäi, käidi meenutamas Tartu rahu aastapäevadel ja tema sünniaastapäevadel.

«Nad palusid luba, kas tohib tulla lilli tooma. Alati käis õigeusupreester ka, kuna ta oli õigeusutegelane,» rääkis Roosmäe. Pärast Birgi kunagise sünnikodu tähistamist on mälestustseremooniaid nende maja juures siiski vähemaks jäänud.

«See on ainus tema ehitatud maja, tal on kortereid olnud siin ja seal, aga see oli tema oma maja,» põhjendas MTÜ Konstantin Pätsi muuseumi abiesimees Ellen Lees mälestustahvli paigaldamist. Lisaks majaomanikele küsiti selleks nõusolekut ka Nõmme linnaosa valitsuselt, kust saadi suuline luba.

Nõmme linnaosa pressiesindaja Jukko Nooni ütles pärast nõupidamist juristiga, et Tallinnas ei ole korda, mis reguleeriks mälestustahvlite paigaldamist. «Mälestiseks tunnistamine ja mälestise märgistamise kord tuleneb muinsuskaitseseadusest,» nentis Nooni. «Aga seda, et «Siin majas elas ja töötas aastatel 2011–2111 see ja see», ei pea kellegagi kooskõlastama, kui see hoone juba ei ole mälestis ja see tahvel ei riku mälestise kaitsetingimusi.»

Nooni lisas, et loomulikult ei saa suvaline inimene  kellegi maja silte täis panna, vaid omanik peab sellega nõus olema.

Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonna peaspetsialisti Helen Kallaste sõnul on nende kooskõlastus mälestustahvli vms paigaldamiseks nõutav juhul, kui hoone, millele seda panna soovitakse, asub muinsuskaitsealal või on kultuurimälestisena kaitse all.

Kommentaar

Urmas Kaldaru
Tallinna linnadisainer

Tallinna linnas on mälestustahvlite paigaldamine hoonetele reguleerimata. Üldjuhul tuleb esitada avaldus Tallinna linnakujunduskomisjonile.

Üksikuid juhtumeid, mille osas on pöördutud linna poole, on lahendatud juhtumipõhiselt. Teadaolevalt on paljud mälestustahvlite paigaldajad tegutsenud isetegevuslikult. Pean oluliseks, et mälestustahvlitega seonduv oleks reguleeritud või vähemalt linnaga kooskõlastatud.

Kes on kes?

Raoul Kernumees (1905 –1990) maalija ja portretist. Õppis nii Kunstitööstuskoolis kui Pallase kunstikoolis. Esines alates 1931. aastast näitustel. On maalinud rohkesti portreid kultuuritegelastest.

Maret Kernumees (1934 – 1997) Lõpetas ERKI raamatugraafikuna. Ta on kujundanud lasteraamatuid – vendade Grimmide «Punamütsike» (1960) , August Kitzbergi «Lastejutte» (1979), Hando Runneli «Mõtelda on mõnus» (1982), J.J.R. Tolkieni «Kääbik», 1977. Viimase illustratsioonid ilmusid 1986 a. Ameerikas, Bostonis väljaantud kataloogis, kus ta arvati maailma kümne parima «Kääbiku» illustraatori hulka.
Allikas: Tartu ülikooli raamatukogu

Ado Birk (1883 - 1942) oli Eesti poliitik. Birk oli 1918 Eesti esindaja Helsingis, 1919–1920 oli ta Asutava Kogu teine abiesimees, novemberist 1919 kuni juuli 1920 oli ta välisminister Jaan Tõnissoni kahes valitsuses. 28. juuli – 30. juuli 1920 oli Birk määratud peaministriks, kuid ei astunud ametisse (peaministri kohuseid täitis Jaan Tõnisson).

1922–1926 oli ta Eesti saadik Nõukogude Liidus. 1926. aasta alguses ei oldud Eesti välisministeeriumis rahul asjaajamisega Birgi juhitavas Moskva saatkonnas. Välisminister Ants Piip kutsus Birki mitu korda Tallinna, kuid too keeldus. Birk ei allunud ka riigivanem Jaan Teemanti käsule Tallinnasse ilmuda.

18. juunil 1926 tagandas valitsus Birgi saadikukohalt. Ta keeldus tagasi pöördumast. 20. juunil lahkus Birk asjaajamist vormikohaselt üle andmata saatkonnast ning sõitis Lõuna-Venemaale. Märtsi alguses 1927 kasutas Vorobjovi mägedes lubatud jalutuskäigul viibiv Birk ära valvuri astmahoogu ja põgenes. Ta ilmus Norra saatkonda ning palus Eesti saatkonnalt kaitset ja Eestisse sõitmise võimalust. Et Nõukogude võimud (välisasjade rahvakomissariaat) ei teinud sellele takistusi, pääses ta 9. märtsil 1927 Eestisse tagasi.

NKVD vangistas Birgi 14. juunil 1941. 23. jaanuaril 1942 mõistis NSV Liidu erinõupidamine ta surma. Ta viibis Sverdlovski oblasti Turini rajooni Sevurallagi Sosva vangilaagris. Birk mõisteti surma, kuid suri väidetavalt enne otsuse täideviimist. NKVD dokumentide järgi saabus surm südametegevuse lakkamise tagajärjel.

Allikas: Vikipeedia