Tuhanded eestimaalased langetavad kaalu mitmesuguste kaalukaotusravimite abil. Sortiment on laiem kui kunagi enne – kuid laieneb ka valik võimalikke tüsistusi.

Avan külmkapiukse, kuid seekord mitte selleks, et süüa. Külmiku ukse sees, just Põltsamaa sinepi kõrval seisab sinakas pappkarbike, milles on plastmassist pliiatssüstal – oo, Ozempic! Teen karbi lahti, tõmban süstlalt korgi, kruvin ühekordse nõela oma kohale ja krutin pritsi sõrmede vahel, kuni milligramm läbipaistvat vedelikku on manustamiseks stardijoonel. Nüüd tuleb kõhupekk näppude vahele haarata ja nõel sisse lüüa, mis pole üldsegi valus – sääsehammustus on palju ebameeldivam.

Seda, mida kõhtu surutud vedelik mu organismiga täpselt tegema hakkab, ma küll täpselt ei tea, kuid üldettekujutuse järgi sosistab ta kehale hääletus hormonaalkeeles, et pole vajagi midagi põske pista. Seedimine aeglustub, näärmed hakkavad eritama rohkem insuliini ja siis hakkab langema kaal. Ja see on ju oluline, eriti tänapäevases ühiskonnas.

Peaaegu kogu oma elu olen ma olnud paks. Välja arvatud hiline murdeiga ja varane täiskasvanuaeg ning ka üks stressirohke periood kolmekümnendate eluaastate keskel, mil kaotasin ühe suvega ligi 20 kilo ning igaüks ja nende koer pidasid vajalikuks rääkida, kui murettekitavalt kõhn ma ühtäkki olen. Kuid enamasti – rasvumise piiril, ja seda juba 13-aastaselt. «Pekk! Rasva! Pontu!» – ma mäletan siiani oma hüüdnimesid Tallinna 56. keskkoolis. Kätte on jõudnud aeg, mil mõnitamise meenutamine ei tee enam haiget, kuid päriselt ära leppinud pole ma oma kehaga ikkagi.

Kommentaarid (1)