:format(webp)/nginx/o/2021/01/10/13569991t1h5ee4.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/22/16864204t1hb285.jpg)
Vita tähendab ladina keeles elu. Vita on ka lühend, millega tähistatakse elulugu. Pikem kuju eluloo nimetamiseks on curriculum vitae. Elu rada. Ka võidusõidurada.
Vita on ema. Üks kümnetest tuhandetest emadest, kes Ukrainas venelaste korraldatud tapatalgutes poja või tütre on kaotanud. Kümmekond nendest emadest oli hiljuti Tallinnas. Nad osalesid Krulli kvartalis näituse «Vapruse nägu. Azovstali alistumatud kaitsjad» avamisel. Sadade hukkunud (loe: tapetud) Azovstali kaitsjate fotode seas on ka nende emade poegade fotod. Vaatasin neid emasid näitust avama tulnud inimeste ees seismas ja lasin sisetundel osutada, kelle käest palun võimalust temast ja tema pojast kirjutada. Sisetunne näitas Vita peale.
Istume ruumis, mille seintelt vaatavad meid hukkunud Azovstali kaitsjate noored, rõõmsad, elu täis silmad. Kõrval nimed, sünni- ja surmadaatum, mõni pidepunkt elu rajast, curriculum vitae’st. Lühikesed on need rajad. Kahekümneseks-kolmekümneseks jäänud poisid. Vanim, kelle foto leidsin, oli langenud kuuekümne kolmesena.