:format(webp)/nginx/o/2021/01/10/13569991t1h5ee4.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/16/16849303t1hdee3.jpg)
Peeter, kirjutan sinust loo. Mis arvad sellest? No kas on hea mõte... Käisin just haiglas Teet Kallast vaatamas, vastab Peeter telefonis. Temast võiksid kirjutada. Kuidas ta kunagi Kadriorus loomaaias öösel tiigrile küpsist tahtis anda, aga tiiger hammustas küpsise asemel sõrme otsast. Ja kuidas kiirabis Teedule valuvaigistuseks kakssada grammi piiritust valati ja kuidas...
Nojah. Ikkagi kirjutan Peeter Sauterist selle loo. Olen Koidu tänava vaeste kirjanike majas, kus Peetrile kirjanike liidu poolt kena korter elamiseks antud. Võtan kotist külakosti. Hunniku meie ühist raamatut «Kurvitsa vabastamine» sõpradele jagamiseks, luulekogu «Roosid suus» ja pooleliitrise viinapudeli, mille peal kiri «Ebaküdoonia». Sellest pudelist hakkab meie jutt voolama. Peeter valab, joob ja räägib. Mina jään kaineks ja teen märkmeid. Järgnev lugu hüppab koos Peetri ja minuga imelikke seoseid pidi. Püüa sadulas püsida, hea lugeja.