Teisipäeval möödus 35 aastat Eesti Kongressi esimesest istungist Estonia kontserdisaalis. Eesti ajaloo suurima rahvaalgatuse üks eestvedajaid Tunne Kelam ütleb, et ühiskonna lagunemise ärahoidmiseks tuleb hoida vaimset selgroogu.

Eesti Kongress kujunes kõige laiapõhjalisemaks üleminekuaja esinduskoguks. Üksnes sellise esinduskogu olemasolu ja selle välja töötatud riikluse põhimõtted andsid võimaluse rahvuslikuks kokkuleppeks, mille tulemuseks on nüüdne Eesti Vabariik, ütleb Kelam.

​Kuna oleme tuttavad, siis sinatame. 

Oled olnud üks Eesti vabanemisprotsessi käilakujusid ja vaimseid liidreid. Kuidas algas sinu kujunemine, mille algus ulatus Stalini hirmuvalitsuse aega?

Seda soodustas kodune õhkkond. Isa Peeter Sink, kunstnik, luuletaja ja vaimulik, ema Marje Sink, helilooja ja koorijuht, olid kristlike tõekspidamiste kandjad, hoiakult selgelt vastu nõukogude korrale.

Isa kuulas välisraadioid soome, inglise ja saksa keeles, oli pärast Eesti taasokupeerimist pidevas arreteerimise ohus sõjaeelsete rahvusvaheliste kontaktide ning vaimuliku noorsootöö pärast, veetes tunde Pagari tänaval ülekuulamistel.

Ema heideti 1949. aastal heliloojate liidust välja, kuna keeldus kirjutamast muusikat tekstidele, mis sisaldasid Stalini nime; ta vallandati muusikapedagoogi töölt Pedagoogilises Instituudis.

Muide, emalt sain ma esimese poliitilise õppetunni, mis mõjutas kõike edasist. Oli Stalini aeg, haigele emale toodi valimiskast koju ning eeldati, et ta tänulikult laseb ainukandidaadi nimega sedeli kasti. Selle asemel teatas ta, et valimised on põhiseaduse järgi salajased, läks oma sedeliga kõrvaltuppa, sulges ukse ning tõmbas minu silme all kandidaadi nime maha. Seda hoolimata kuuldustest, et KGB on kõik sedelid salaja märgistanud ning selgitab välja vastuhääletajad.

Sõnum minule oli selge: kui sain valimisealiseks, hääletasin alati kompartei nimekirjade vastu.

Sellisest käitumisest kasvas veendumus, mida hiljem Aleksandr Solženitsõn oma kuulsas kirjutises «Elagem valeta» – tõlkisin selle eesti keelde – nii veenvalt põhjendas: ehkki süsteemi vägivallale ei saa vastu hakata, jääb igaühele võimalus tõmbuda isiklikus elus eemale selle valest. Nii palju, kui saate. Nii võin puhta südamega öelda, et mina kui kodanik pole nõukogude võimu kunagi poliitiliselt toetanud.

Kommentaarid
Copy