Viimasel kümnendil on Ida-Virumaa lakanud olemast seotud eranditult korruptsiooni ja hävimatu nõukaaegsusega, kuid Venemaa sõda Ukraina vastu tõi piirkonnas vanad haavad uuesti esile.

Narvas ja mitte ainult seal keeb aktiivne kultuurielu: lavastatakse etendusi, peetakse festivale, korraldatakse säravaid poliitilise alatooniga kunstiprojekte. Mõelgem kas või üksnes Vovan Kastani aktsioonide või plakati «Putin on sõjakurjategija» peale Narva linnuse müüril. Station Narva meelitab ligi külalisi kogu Euroopast. Sillamäele tulid turistid üle Eesti ja koolilapsed lavastavad Kohtla-Järvel rokkooperit.

Paraku selgus pärast 2022. aasta veebruari, kui etenduste ja muusika asemel kerkis esiplaanile Venemaa sõjaline agressioon, et värvitud fassaad ei tähenda veel kapitaalremonti. Kõik vanad kandvad seinad, mis põhjustasid piirkonna poliitilise isolatsiooni, jäid paika.

«Kas Narva on vaimselt Eesti või mitte?» küsin Facebooki grupi «Meie Eesti Narva» («Наша эстонская Нарва») administraatorilt Mark Sergijenkolt. «On oluline eristada soovitut ja tegelikku. Tahaksime väga olla Eesti, kuid tegelikult oleme ikka veel nagu «eraldi vabariik»,» arvab Sergijenko.

Kommentaarid (2)
Copy