Õiguskantslerilt küsiti selgust: kas kuulmispuudega inimesi koheldakse Eestis ebavõrdselt?

Õiguskantsler Ülle Madise möönis, et hüvitamise piiri seadmist ainuüksi töötamise alusel ei saa pidada mõistlikuks ning sotsiaalministeerium lubas muutust sügiseks.

Abivahendit vajavad inimesed jaotatakse aktiivsusgruppidesse lähtuvalt sellest, kui palju ja millises keskkonnas nad abivahendit vajavad ning kas nad töötavad, õpivad või on kodused.

«Seejuures ei arvestata, et mittetöötavate pensionäride sissetulek on väiksem kui töötavatel inimestel,» kirjutas pöörduja.

Õiguskantsler Ülle Madise nõunikud küsisid andmeid ja selgitusi sotsiaalministeeriumilt, sotsiaalkindlustusametilt kui ka Eesti audioloogia seltsilt.

Õiguskantsleri hinnangul on abivahendid mõeldud selleks, et inimesed tuleksid oma igapäevaeluga paremini toime ja kõige parem on selline abivahend, mis vastab inimese vajadustele ja elustiilile. «Abivahendite võimaldamisel peab arvestama ka riigi rahaliste võimalustega. Tuleb leida mõistlik tasakaal inimeste taotluste rahuldamise ja riigieelarve võimaluste vahel ning on selge, et seejuures tuleb võrdses olukorras olevaid inimesi kohelda ühtmoodi,» ütles Madise. 

Õiguskantsler tähendas, et tasakaalu leidmiseks on sotsiaalkoolekande seadus ja sotsiaalkaitseministri määrusega seatud reeglid, mis reguleerivad ostjale riigi poolt hüvitatava osa, kui abivahendi hind ületab piirihinna. Esimesse aktiivsusgruppi kuuluvate inimeste abivahendite piirhinnaks on 350 eurot ja teisele grupile on piirhind 736 eurot.

Aktiivsusgrupid on loodud selleks, et inimene saaks abivahendi, mis sobib tema elustiili ja vajadustega. Kui inimene tegutseb näiteks mürarikkas keskkonnas või rahvarohkes kohas, siis vajab ta teistsugust abivahendit kui see inimene, kes elab vaikset kodust elu. Tihti maksavad aga mürarikkas keskkonnas kasutatavad kuulmisabivahendid rohkem kui need, mida saab kasutada vaiksemas keskkonnas. Madise viitas kõrva-nina-kurguarstidele, kes kuulmislangusega inimesi ravivad ja on kinnitanud, et kuulmisabivahendit valides tuleb eeskätt arvestada keskkonda, kus abivahendit kasutatakse.

Teise aktiivsusgruppi kuuluvad inimesed, kes osalevad tööturul või omandavad haridust. «Nõustume, et ainuüksi töötamise alusel hüvitamise piiri seadmist ei saa pidada mõistlikuks. Sotsiaalministeerium on kinnitanud, et esimesel võimalusel sellest nõudest loobutakse,» ütles Madise. 

Õiguskantsler rääkis, et tema nõunikele selgitati, et aktiivsusgruppidesse jaotamine ei takista siiski inimese vajadustele vastava kuulmisabivahendi hüvitamist. Kui inimene vajab keerukamate suhtlusolukordade jaoks mõeldud kallimat abivahendit, on ette nähtud niinimetatud erimenetlus, mis ei sõltu aktiivsusgrupist.

«See tagab nii esimesse kui ka teise aktiivsusgruppi määratud inimesele võimaluse taotleda just enda vajadustele vastava (kallima) seadme hüvitamist,» edastas Madise, lisades, et abivahendite loetelu on toodud sotsiaalhoolekande seaduses.

«Seega võib esimesse aktiivsusgruppi määratud inimene juba praegu taotleda kallimat kuuldeaparaati ka siis, kui ta tööl või koolis ei käi. Selleks peab ta esitama põhjendatud taotluse sotsiaalkindlustusametile,» soovitas Madise.

Sotsiaalkindlustusametist kinnitati Madisele, et enamasti on kõik, kes vajavad kuuldeaparaati keerulisemates olukordades toimetulekuks, selle riigi suurema toega ka saanud.

«Niisiis saab järeldada, et ka mittetöötaval pensionäril on üldjuhul võimalus saada enda vajadustele vastav kuulmisabivahend,» ütles Madise, kes tänas inimest probleemile tähelepanu juhtimise eest.