SAATUSEAASTA 1944 ⟩ Piiskop Kõpust ei saanud peaminister Uluotsa ametijärglast

Aastatel 1928–1937 Tartu Ülikooli rektor olnud ja 1939. aastal luteri kiriku piiskopiks valitud Johan Kõpu (1874–1970) saatus sarnaneb tuhandete eestimaalaste omaga, kes olid sunnitud 1944. aasta septembris Eestit okupeeriva Punaarmee eest läände põgenema.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku arhiivis säilitatava Kõpu käsikirjalise pärandi hulgas on kümneid kirju 1944. aasta sügisel Rootsi jõudnud Eesti põgenikelt, kes kirjutavad piiskopile oma põgenemisteekonnast ja elust põgenike jaoks sisse seatud karantiinilaagrites. Artikkel tugineb 15. novembril Tartu Ülikooli muuseumis Johan Kõpu 150. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil peetud ettekandele.

Põgenemine kodumaalt

Johan Kõpu perekonna (Johan Kõpp, tema abikaasa Marie ja tütar Helgi) teekond Rootsi algas pärast lühiajalisi sekeldusi 20. septembri hilisõhtul. 19. septembril 1944 oli luteri kirikuvalitsus kogunenud istungile ja deklareerinud, et kuna sõjaline olukord on kujunenud katastroofiliseks, otsustab konsistoorium ajutiselt oma tegevuse katkestada ja jätta piiskoppidele, õpetajatele ja kõigile kiriku ametiisikutele vabaduse toimida oma parema äratundmise järgi.

Augusti lõpus oli Kõpp saatnud abipalve Rootsi ja Soome kirikupeadele, et need aitaksid vajadusel vaimulike pereliikmeid, kui need peaksid Eestist põgenema. Kõpp lisas, et kui olukord muutub veelgi raskemaks, võivad neile peagi järgneda ka vaimulikud ise.

Samal ajal kaldus ta ise oma sõnul pigem Eestisse jääma. Ta päevaraamatust võib leida järgmised read:

«Rida nõupidamisi ametivendadega olukorra asjus, mis sõjasündmuste arengu tõttu muutub päev päevalt tõsisemaks. Kaalumisel kiriku varade kindlustamise otseste kahjustuste eest tekkida võivates võitlustes, õpetajate isiklikku saatusse puutuvad küsimused. [---] Rida ametivendi lahkub Eestist sept[embri] kuu keskpaiku. Saksa ülemus annab minule tungivalt nõu aegsasti Eestist lahkuda, rõhutades, et minul osutub võimatuks siia jääda, ning hiljem võib nõutud ärasõit laevaolude halvenemise tõttu olla seotud suurte raskustega. Jään siiski äraootavasse seisukorda, tegemata erilisi valmistusi lahkumiseks.»

Olukorra halvenedes oli Kõpp hakanud siiski põgenemist planeerima. Saksa võimud olid lubanud, et äraolek ei kesta kauem kui neli kuud. Kõpp oli sel teemal kõnelenud Rootsi praostkonna praosti Hjalmar Pöhliga, kes toimetas sõja ajal Eestist üle mere hulga rootsi päritolu perekondi.

Pöhl soovitas Kõpul end valmis panna 19. septembri õhtupoolikuks; laev minevat 20. septembri varahommikul kell neli, neile lubati järele tulla kell kaks.

Perekond pakkis ja korraldas oma asju. Johan Kõpp andis kirja teel teada, et on oma asetäitjaks määranud Johannes Oskar Lauri ning tema järel Nõmme Rahu koguduse õpetaja ja konsistooriumi assessori Anton Eilarti.

Hjalmar Pöhl aga ei tulnud. Hiljem Rootsis andis Pöhl Kõpule teada, et laev oli lahkunud ettenähtust varem ega saanud piiskoppi peale võtta. Ka Pöhl ise oli vennaga maha jäänud ja pidi otsima teist laeva, millega lahkuda. Kõpp palus järgmisel hommikul lisada oma nime Saksamaale sõitjate nimekirja ja kell 12 päeval see palve ka rahuldati.

20. septembri hommikupoolikul sai Kõpp kõne Eesti Kalurite Keskusest küsimusega, kas piiskop soovib lahkuda Eestist nende laevaga. Laev pidi sõitma Rootsi ning väljuma sama päeva, 20. septembri õhtul. Nii ka läks. Kõpud lahkusid Eestist, ilmselt teadmata, et kodumaale nad enam ei naase. Rootsi pinnale jõuti õnnelikult kolm päeva hiljem, 23. septembri õhtupoolikul.

Kõpu põgenikusaatust jagasid umbes pooled Eesti luteri vaimulikest. 1944. aasta veebruaris oli kirikus 153 vaimulikku. Neist Rootsi jõudsid peale piiskop Kõpu 27 vaimulikku, Saksamaale põgenes piiskopi asetäitjast vikaarpiiskop Johannes Oskar Lauri ja 41 vaimulikku.

Laagrielu Rootsis

Nii nagu teised põgenikud, paigutati ka piiskopi perekond esialgu põgenikelaagrisse. Esimesed kuud veetsidki eestlased Rootsi eri paigus karantiinilaagrites, enne kui Rootsi riik hakkas põgenikele tööd pakkuma ja rakendust leidma. Kõpul õnnestus juba septembri lõpus saada kontakt Rootsi luteri kiriku peapiiskopi Erling Eidemiga ja 5. novembril pääses piiskop karantiinlaagrist välja. 9. novembril sai Johan Kõpp 70-aastaseks.

Piiskopi poole pöördusid järgnevate kuude jooksul kümned Rootsi põgenenud vaimulikud, kes esinesid mitmesuguste soovidega. Mõni palus abi töökoha leidmisel, mõni küsis tuleviku kohta, mõni andis teada oma tegemistest, mitmed kirjeldasid aga lihtsalt oma põgenemist ja teatasid piiskopile, et olid õnnelikult Rootsi jõudnud. Samamoodi tekkis Kõpul kontakt Saksamaale pagenud vaimulikega. Laagritest saabus ka palveid saata neile teenima mõni luteri vaimulik.

Nii nagu piiskop Kõpp, asusid eestlastest vaimulikud Rootsi kiriku peapiiskopi Erling Eidemiga ka ise kirjavahetusse, et uurida välja, millised on nende õigused ja võimalused vaimuliku teenimisega jätkata. Ristida, matta jt usutalitusi võis teha esialgu vaid koos kohaliku Rootsi kiriku vaimulikuga (ja mõni aeg hiljem nende nõusolekul), jumalateenistusel sõna kuulutada ja armulauda jagada võisid eestlastest vaimulikud aga omal käel. Esialgu tegutseti vaimulikena neis samades põgenikelaagrites, kuhu oli saabutud. Seal peeti igapühapäevaseid jumalateenistusi, aga ka piiblitunde ja üldharivaid loenguid.

Vaimulike kirjadest tuleb välja, et põgenike aeg laagris vajas sisustamist ja meeleolu üleval hoidmist. Nii näiteks kirjutas õpetaja Aleksander Täheväli 1. oktoobril järgmist: «Olen tänulik siin kultuursel ja vabal maal. Kõik on siin täiesti rahulolev. Võtan iga päev sooja duši ja söön ning magan. Ainult mu hea uni on kadunud. Eile nimetati mind laagri juhatuse poolt laagri õpetajaks. Olen siin korduvalt pidanud jumalateenistusi ja vähemalt 6–7 lastetundi, millest umbes 40 last osa võtab.»

Tunded, mis põgenike seas valitsesid, olid vastukäivad. Muidugi olid põgenikud rõõmsad, et hullemast oli läbi tuldud, ehkki põgenemisteekond oli nii mõnelgi juhul pikk ja kurnav ning sel teekonnal oli nähtud ka neid, kes hukkusid või õnnetult viga said. Punaste eest pääsemist varjutas mitme vaimuliku kirjades mainitud isiklik traagika abikaasa ja laste kodumaale jäämise pärast. Vaimulikud olid põgenenud repressioonide kartuses, kuid perekonnad olid jäänud Eestisse paigale ning lootnud hullema möödumist. Samamoodi kurdeti Kõpule muret mobiliseeritud poegade pärast.

See puudutas väga otseselt ka Kõppu ennast, sest Kõpu kolme poja – Endli, Uno ja Gunnari – saatus oli 1944. aasta sügisel teadmata. Neist Endel taganes Saksa vägedega Eestist ja pärast Poolas vangilaagris viibimist pääses vanemate juurde Rootsi. Poeg Gunnar oli mobiliseeritud Saksa sõjaväkke, jäi Eestisse ja asus end 1944. aasta septembris varjama. Johan Kõpul puudus temaga kontakt kuni 1950. aastateni. Poeg Uno oli aga liikunud Eesti diviisi kooseisus Sileesiasse, kus ta 15. märtsil 1945. aastal Geppersdorfis langes. Sellest sai Johan Kõpp teada alles 1946. aasta kevadel.

Lootus pääseda koju

1944. aasta lõpus valitses pagulaste hulgas lootus, et sõja lõppedes avaneb üsna pea võimalus kodumaale tagasi pöörduda ja oma riik uuesti üles ehitada. Loodeti sõjaeelse olukorra taastamisele. Samal ajal oli põgenikuelu 1944. aasta sügisel täis teadmatust ja seetõttu olid ka pinged lihtsad avalduma.

Nii näiteks kirjutas Kõpu meditsiiniprofessorist sõber ja kolleeg Aadu Lüüs põgenikelaagris valitsevatest meeleoludest 19. detsembril 1944 järgmist: «Inimesed on nagu teistsugusteks muutunud kui Eestis olid: on tunda närvilikkust, kannatamatust ja püütakse kergesti üksteisest halba kui head rääkida. Ka kaebused üksteise peale leiavad aset ja tihti õige tühiste asjade pärast. [---] Ja rasket muljet jätab ka see, et hulk inimesi elab laagris, paljud päris terved ja ei tee midagi, mõned ei taha heameelega isegi köögitoimkonnas, mis nii päeva 5 järele ette tuleb, töötada. Siis kuuled siit ja sealt, et eestlased ei taha töötada, mis muidugi valus kuulda on.»

Lisaks laagrites tehtavale tööle hakkas Rootsi riik põgenikele juba alates 1944. aasta lõpust lihtsamaid töid pakkuma. Samuti tuli ette, et laagreid korraldati ümber ja inimesi paigutati ühest laagrist teise.

Eestist toodi kaasa poliitilises ja ühiskondlikus elus valitsenud vastasseisud. Nii näiteks kirjutas aastatel 1941–1944 ülikooli rektori ametis olnud Edgar Kant 9. novembril 1944 järgmist: «Üldistest küsimustest vaevas mind ja mõnda teistki minu karanteenikaaslast eesti pagulaste kokkuhoidmise küsimus. Varsti pärast siiatulekut hakkas selguma, et on üksteisega vaenutsevaid voolusid ja tekkimas juba varem idanenud lõhesid. Eesti nädalalehe väljaandmise eelkäigus hakkasid need juba pealispinnale kerkima ja kuju võtma, mis oli ja on äärmiselt kahjutsetav nähtus. See meenutab mõnivõrd arenguid 1941. a. suvel ja ka hiljem, kui ühise kokkuhoiu vajadused teatavail kõrgpunktidel omasid esmajärgulise tähenduse.»

Ka põgenike isiklik traagika süvendas mitme kuu pikkuse laagrielu jooksul rasket ja heitlikku meeleolu. Näiteks Paide ja Anna koguduse õpetaja Max Saar kirjutas 1944. aasta detsembris Kõpule:

«Elame vist kõik praegu siin Rootsis selles heas lootuses et võime varsti kodumaale tagasi pöörata. Olen saanud sellesisulisi kirju ka eesti ametivendade käest. Tahtmatult tuleb aja sündmusi jälgides ning kainelt mõeldes teha järeldusi, et meie kodumaale pääsemise võimalused näivad ikka kaugemale ning kaugemale nihkuvat. Meie armastame sageli mõelda ja loota nii nagu see meile näiks kõige kasulikum olevat. Olime optimistid isegi siis, kui vaenuvanker oli juba kuude viisi meie kodumaa pinnal veeremas ja lootsime ehk sünnib ime … Aga see meie kodumaad päästev ime jäi sündimata – ning nüüd oleme siin – Rootsis kodutute põgenikkudena. Neile, kes jõudsid siia ühes oma perekondadega on see kergem, samuti neil, kel olid täiskasvanud lapsed. Minul jäid aga maha abikaasa 5. aastase tütre ja 2½ aastase pojaga, isa ja õde. Mul on väga suured kohustused oma laste vastu. 3. korda üritasin neid sealt ära päästa, kuid ei õnnestunud. Ühelt poolt kohutab tagasimineku mõte, teiseltpoolt manitseb ja nõuab isaarmastus ning sunnib igasugustele võimalustele mõtlema.»

1944. aasta novembris kolis piiskop Kõpp pooleks aastaks elama Uppsalasse Rootsi peapiiskopi Erling Eidemi juurde. Juba oktoobris olid kaks kirikujuhti asunud visandama ajutist kirikukorraldust, mille alusel pagulaste kirikuelu korraldada.

20. novembril moodustas Rootsi peapiiskop Balti pagulaste kirikuelu korraldava komisjoni ja detsembris jagati eestlaste usuline teenimine kuueks piirkonnaks. Igas piirkonnas hakkas teenima üks vaimulik, kellele Rootsi kirik maksis palka ja kattis ka nende sõidukulud.

Mitmed aktiivsed vaimulikud eesotsas Teodor Tallmeistri ja Jaan Lattikuga asutasid ise uued kogudused. Piirkonnaõpetajate ametisse määramisele eelnes ja järgnes aktiivne kirjavahetus, sest ametisse soovijaid oli palju rohkem kui ametikohti. Rootsi oli ju jõudnud ligi 30 vaimulikku. Kirikuõpetajad, kes valituks ei osutunud, avaldasid Rootsi kiriku tegevuse suhtes oma pahameelt. Õnneks rakendati vaimulikud poole aasta möödudes tööle ja nii said ülejäänud pastorid hakata endale samuti elatist teenima. Enamalt jaolt asusid vaimulikud tööle arhiivi, kus sai tööd ka piiskop Kõpp.

Riiklik järjepidevus

2. oktoobril 1944 kirjutas endine luteri kirikukohtu esimees ja riigikohtunik Paul Poom piiskop Kõpule: «Meie seltskond eesotsas prof. Uluotsaga jõudis Rootsi 23. sept m/p Atlanticul ja maale tulime meie Brevikus, kokku 55 inimest. [---] Muidu oleks siinne elu ju täitsa talutav, kui ei piinaks mõte meie vaesest kodumaast ja sinna jäänud paljudest omakstest, tuttavatest ja meie sõduritest, kelledest vaevu keegi pääses enamlaste rõngast.»

Rootsi jõudnud okupatsioonieelse Eesti riigi viimane seaduslik peaminister Jüri Uluots oli suremas ja sellega seoses hakati rääkima Uluotsa järglase leidmisest. Ameti edasiandmist peeti riikliku järjepidevuse seisukohast oluliseks. Kõige enam mainiti kolme nime: August Rei, Johan Kõpp ja Oskar Mänd.

Kaks korda Uluotsa külastanud Kõpule andis peaminister mõista, et tal oli valik tehtud ning isegi akt koostatud, sellel puudus veel ainult allkiri. Alla polnud ta kirjutanud sellepärast, et ei tahtnud Eestisse jäänud Otto Tiefi veel kõrvale heita. Kõpuni jõudsid mitmed kirjad, kus teda julgustati poliitilise liidri rolli üle võtma.

Diplomaat Aleksander Warma oli 1944. aasta detsembri alguses visandanud koguni ametliku ettepaneku, mille järgi oleks pidanud Otto Tiefi ametist vabastama ja paluma Kõppu vastu võtta portfellita ministri koht ning anda talle ühtlasi ka peaministri asetäitja kohustused. See oleks võimaldanud Kõpul Uluotsa surma järel valitsuse juhtimine üle võtta.

Kõpp otsustas end aga poliitilisest elust peaaegu täielikult distantseerida. Nagu ta kirjas Aleksander Warmale 1944. aasta detsembris sedastas: «Kindel näib olevat igatahes, et ma üldiselt pean harrastama teatavat tagasihoidlikkust ning piirduma oma otseste ülesannetega kirikliku elu korraldamise alal.»

Soov oma Eestisse jäänud pereliikmeid mitte ohtu seada oli tõenäoliselt peamine põhjus, miks Kõpp poliitilisest elust osavõtmise välistas. Uluots suri 9. jaanuaril 1945 volitusi Kõpule andmata. Põhiseaduse järgi läks riigijuhi ülesannete täitmine Vabariigi Valitsuse kõige vanemale liikmele August Reile, kes asus seda ametit Rootsis täitma.

Rootsi jõudnud sõjapõgenikud asusid uutes tingimustes tegelema aktiivse teavitustööga, et anda võimalikult tõetruu pilt Eesti riigi okupeerimisest ning seejärel kujunenud poliitilisest olukorrast. Erilist tähelepanu pöörati kohalike elanike kallal toime pandud ja pandavale vägivallale. Avaldati brošüüre, kirjutati ajaleheartikleid, tihedad olid ka raadioesinemised.

Oma osa oli selle organiseerimisel ka autoriteetsel Johan Kõpul, kes asus järgmistel aastatel korraldama ka pagulastele rahalise abi jagamist ja jätkas kirikuelu korraldamist. Tasapisi kohaneti uute oludega ja lepiti tõsiasjaga, et pagulaspõlv ei lõpe niipea.