President Ilves: head suhted kohalikega toovad Afganistanis lõpuks edu

«Viimastel kuudel räägitakse diplomaatilistes ringkondades ja mõttepadades palju «Afganistani lõppmängust». Malest tuntud terminiga tähistatakse siin aktiivse sõjategevuse lõpulejõudmist ning rahvusvahelise kohaloleku olulist vähendamist järgmise kahe aasta jooksul. Sellele annab omakorda konteksti Läänemaid rusuv väsimus pikaleveninud konfliktist, pingete kasv mujal Lähis-Idas ning lootus saavutada läbimurre poliitilises plaanis – rahukõnelustel Talibaniga,» rääkis Ilves.

«Kuid maleterminina kätkeb sõna «lõppmäng» ka võimalust alistumiseks, taganemiseks. Seega olevat võimalusi nii võiduks kui kaotuseks, ka viigiks. NATO ei läinud Afganistani kaotama ega Talibaniga viiki võitlema. Ma meenutan, et NATO juhitud operatsiooni põhjuseks sellel sõjaräsitud maal on soov anda Afganistani elanikele rahulik ja edukas tulevik, nende riigile stabiilsus ja kogu sealsele piirkonnale suurem turvatunne,» rõhutas president.

«Selle kõigega toimetulemiseks on lisaks sõjalisele võimekusele, tsiviilpanusele ja Afganistani võimude eneste suutlikkusele ausalt valitseda ka äärmiselt oluline välisvägede poolne lugupidamine kohalike elanike, nende tavade ja kultuuri vastu. Ning välistatud peab olema suhtumine: meie oleme NATO sõdurid ja läheme, kuhu tahame, millal tahame.»

President Ilves kiitis Eesti sõdureid, kes on olnud seal igas mõttes head - professionaalsed lahinguväljal ja leidlikud kohalike inimeste sümpaatia või vähemalt neutraalsuse võitmisel.

«Need suhted – kohalike külaelanikega ja hõimuvanematega – toovad meile lõpuks edu. Kui meie lahkume sealt mõne aja pärast, siis nemad jäävad sinna, kuid nendega koos loodetavasti ka mälestus abivalmitest ja samas kindlameelsetest sõduritest, kelle käistel on sini-must-valged embleemid.»

«Julgeolekuolukord teie peatses teenistuskohas, Helmandi provintsis, on jõudsalt parenenud, ent see on jätkuvalt keeruline. Kuigi mässulised tegutsevad pideva sõjalise surve all ning vastane vaevleb ressursikitsikuse ja kasina enesehinnangu käes, suudavad nad siiski vahelduva eduga rünnata kohalikke elanikke ja liitlasvägesid. Vastase teadlikult valitud taktika rünnata võimalikult laia meediakajastust tagavaid objekte räägib küll nende mõningasest võimekusest, kuid samas veelgi enam nende nõrkusest. Sest nad pole suutnud peatada ega väärata turvaalade laiendamist ja provintsides julgeolekuvastutuse üle andmist Afganistani üksustele,» hoiatas president.

«Aina enam näeme, kuidas Kabulile alluvad jõud suudavad iseseisvalt teha seda, milleks liitlased on neid aastaid ette valmistanud – koonduda, vastu seista, infot koguda, koostööd teha, julgeolekut pakkuda.»

President väljendas oma veendumust, et Afganistanis saabub lõpuks rahu või vähemalt stabiilsus. «Tean, et osa teist on enne välismissioonidel teeninud ja mitmed teist tunnevad Afganistani olusid palju paremini kui enamik meie kaasmaalasi. Loodan, et jagate mu ettevaatlikku optimismi selle paljukannatanud riigi tuleviku üle.»

President nimetas Iraagis või Afganistanis teeninuid Eesti parimateks sõduriteks ning soovis missioonile sõitvatele meestele sõduriõnne, nende lähedastele seniks aga rahulikku ja kannatlikku meelt.