Selle aasta novembrikuu lõpul võttis Austraalia parlament vastu seaduse, mille kohaselt on sotsiaalmeediasse asja vaid neil, kes on üle 16 aasta vanad. Austraalia parlamendis valitses ses osas enamuse üksmeel. 101 hääletas poolt ja 13 oli vastu. Alamkojas on seal 151 liiget. Seadus näeb ette uue seaduse eirajatele kümnetesse miljonitesse dollaritesse küündivaid trahve. Nii on olukord maailma kuklapoolel. See on sealse rahva tahe. Siiani on ebaselge ka see, kas ärevus oli noorte hulgas olemas juba ammu enne sotsiaalmeedia saabumist, mis tulles võttis üle juba kujunenud hoiakud ja lihtsalt võimendas neid ning keeras kontrasti põhja: must sai veel mustemaks ja valge pimestas valusalt silmi.

Sotsiaalmeedia (some) asjus näivad teadlastegi arvamused ulatuvat seinast seina. Möödunud nädalalgi endise presidendi Kersti Kaljulaidi mürginoolest teadlaste pihta lahti läinud akadeemiline nihelemine – sõjaks oleks seda palju nimetada – tõi arutluse alla koguni küsimuse, et mis üleüldse on teadus ja teadlaste roll. Küsimus on aga palju juurmisemgi: kas teadlaskond peaks ühtsena mingite asjade kohta ütlema, kuidas asjad siis «tegelikult» on, ja moodustama ühisrinde mingi seisukoha kaitseks? Näiteks kasvõi ses küsimuses, et mida teha selle sotsiaalmeediaga, millega laste jaoks – vähemalt seaduse mõttes – on nüüdseks Austraalias asjad ühel pool. Kas teadusel on selle kohta siis mingi selge seisukoht, et kuidas peaks mujal kui Austraalias toimima? Loomulikult ei ole ega saagi vist olla: selle seisukoha peavad kujundama rahvaesindajad – meil siis riigikogu – ja selle seaduseks vormima.

Austraalia ongi resoluutne maa – digikeelud üsna tavalised

Austraalia otsus keelata 16-aastastele ja noorematele ligipääs sotsiaalmeediale tõstatas ju ka laiema küsimuse – kas selle keeluga võiksid pihta saada ka videomängud? Leidub ju nii mõnigi menukas teos, mille üheks elemendiks on võimalus sõpradega koos mängida ja suhelda. Neist paljud – näiteks «Roblox», Fortnite» – on populaarsed ka nooremate mängurite seas. Pole saladus, et Austraalia suhtub videomängudesse karmimalt kui muu maailm. Riik on korduvalt uudistesse jõudnud sellega, et mujal rohelise tule saanud mängud kängurumaale ei jõuagi. Kohalik klassifikatsiooninõukogu paneb teoste ilmumisele lihtsalt käe ette.

Teatud juhtudel ei piisa isegi harjumuspärasest 18+ märgistusest, et teada anda vaid täiskasvanutele sobivast teosest. Üks kurikuulsamatest näidetest puudutab ka eestlasi. Nimelt otsustas nõukogu n-ö ära keelata Eesti tuntuima videomängu «Disco Elysium».

Nende hinnangul kujutati mängus riskantseid teemasid (seks, narkootikumid, vägivald) kujul, mis rikuvad mõistlike täiskasvanute üldiselt aktsepteeritud moraali, sündsuse ja kõlbluse standardeid. Tihti on narkootikumide kujutamine videomängudes suur tabu. Iroonilisel kombel pigistatakse aga filmide puhul sel teemal silm tunduvalt tihedamini kinni.

Ülalmainitud mängu puhul oli küsimus, kas see on täiskasvanute jaoks sobiv. On ilmselge, et alaealistele mõeldud mängude puhul vaadatakse asju veelgi kriitilisema pilguga. Samas on kahtlane, et sotsiaalmeedia reguleerimise teel varem heaks kiidetud videomängude keelustamiseni jõutakse.

Küll võib Austraalia moraalikirves tabada rööbiti kasutuses olevaid suhtlusplatvorme, mida mängurid igapäevaselt vestlemiseks kasutavad. Neist tuntuim vestlusprogramm Discord, mis lubab kasutajatel nii tekstipõhiselt suhelda kui ka häälkõnesid teha. Reeglina eelistatakse koos mängimiseks just seda platvormi. 
 

Kommentaarid (3)
Copy