SAATUSEAASTA 1944 ⟩ Sõrulaste Kolgata tee teises ilmasõjas

Oma strateegilise asukoha tõttu Irbe väina ääres vastu Kuramaa Kolka nina on Sõrve olnud sõjaliselt oluline läbi ajaloo. 20. sajandil rajas Vene impeerium esimese ilmasõja eel sinna oma rannakaitsesuurtükipatareid, kuid selles sõjas käisid lahingud teist teed.

Tuure koguv teine ilmasõda jõudis Sõrve juba 1939. aastal, kui Nõukogude Liit alustas Eestile pealesurutud baaside lepingu alusel sinna taas oma patareide rajamist ning sajad perekonnad olid sunnitud baaside piirkonnas oma kodudest lahkuma. 1941. aasta septembri-oktoobri vahetusel jõudis Sõrve ka Saksa – Nõukogude Liidu vahelise sõja rinne, kuid Sõrve taganenud ja end seal kindlustama asunud punaväelased alistusid paari nädalaga. Teise ilmasõja lõpulahingud Eestis 1944. aastal jätsid aga Sõrve tänaseni nähtavad jäljed ning kodust lahkuma sunnitud sõrulaste kannatusteteekond kestis veel kaua pärast Saksamaa kapituleerumist Berliinis.

Muhu- ja Saaremaa põhiosa olid 1944. aasta septembris-oktoobris Punaarmee kätte langenud peaaegu käigult, kuna sakslastel ei olnud varem siin kaitsepositsioone rajatud ega kavasid pikemaajaliseks kaitseks. 10. oktoobriks olid saartel kaitsel olnud Saksa üksused taandunud Sõrve, kuid kohalike väeülemate plaan Saaremaa maha jätta, ei saanud heakskiitu. Vastupidi, Natsi-Saksamaa juht Adolf Hitler kuulutas Sõrve «kindluseks», kus tuleb vastu pidada viimse meheni ning selle ülesande täitmiseks asuti üksusi hoopis juurde tooma.

See tähendas aga sõrulaste jaoks järgnevate ägedate lahingute jalgu jäämist, mis eeldati kestma läbi talve, ilma et oleks võimalik poolsaart täiendavalt varustada. Saksa väed kindlustusid umbes 30 kilomeetri pikkusel poolsaarel järgemööda viiel kaitseliinil, mis tähendas, et sisuliselt kogu poolsaar muutus järk-järgult lahinguväljaks, jättes elanikele vähe võimalusi lahinguid turvaliselt üle elada.

23. oktoobril said sõrulased Sõrve väegrupi juhatuselt käsu Saksamaale evakueerumiseks. Millal täpselt ning kes selle otsuse langetas, ei ole selge. Transpordiks kasutati samu laevu, millega toodi uusi üksusi, väegrupile laskemoona, toiduaineid ja muud sõjavarustust. Sõrulaste laevadele panek toimus põhiliselt Mõntu sadamas, kuid ka Sääre rannas. Sunnitud lahkumine kodudest, majapidamise ning loomade jätmine saatuse hooleks valmistas sõrulastele hulga kannatusi. Sõrulaste lahkumise järel hulkusid metsades ja karjamaadel kodutuks jäänud kariloomad, keda sakslased nüüd püüdsid ja väeosade köökide juurde koondasid, kus neid toideti ja toiduks veristati. Samal kombel olid pidanud oma kodud maha jätma Narva-taguste valdade ja Narva linna elanikud.

Seni puudub kindel teadmine, kui palju sõrulasi lahingute jalust Saksamaale viidi. Väljasaadetute endi arvestuse järgi oli neid ligikaudu 3000, Saksa mereväe andmetel evakueeriti ajavahemikus 25. oktoobrist kuni 18. novembrini umbes 2400–2500 kohalikku elanikku. Sõrulased viidi väiksematel alustel Ventspilsi ja sealt transpordilaevadel edasi Gdynia ja Gdański (tollal Gotenhafen ja Danzig) sadamatesse. Esimesed 218 sõrulast saabus Saksa miinitraaleri pardal Gotenhafeni sadamasse 31. oktoobril 1944, teele oli asutud 27. oktoobril. Teel sinna oli eelmisel päeval pommitabamusest põhja läinud aurik Bremerhaven. Auriku pardal oli olnud 259 sõrulast, kellest umbes 200 õnnestus laevahukust siiski pääseda ja järgmisel päeval samuti Gotenhafenisse jõuda.

Olukorra lahendamist raskendas ka mõnetine teineteise mittemõistmine sõrulaste ja neid vastu võtnud varem saabunud Eesti põgenike vahel.

Sadamas sai nende esimeseks varjualuseks külm ladu ning suuri raskusi oli toidu hankimisel. Hilisemad saabujad jutustasid varem tulnuile viimaste sõjapäevade sündmustest. Nad olid rinde liginedes kodudest välja aetud, majad süüdatud ning oldi sunnitud edasi liikuma, kuni lõpuks laevadele pandi: ilma soojade riiete ja toidutagavarata pimedas ja külmas novembriilmas merele. Õnnelikumad olnud need, kellele sugulased-tuttavad Rootsist paatidega järele tulid. Erilisi takistusi polevat sakslased selleks teinud. Saksamaale sattunud sõrulased, oskamata enamasti ka saksa keelt, tundsid end üsna õnnetus olukorras olevat. Olukorra lahendamist raskendas mõnetine teineteise mittemõistmine sõrulaste ja neid vastu võtnud varem saabunud Eesti põgenike vahel. Viimased olid tulnud vabatahtlike põgenikena ning neil oli raske mõista sõrulaste kibestunud olekut ja soovi kiiresti koju tagasi pääseda.

Põgenikud ja evakueeritud, kellel ei olnud endal kindlat reisisihti, paigutati ajutistesse põgenikelaagritesse, kust nad suunati edasi tööle Saksamaa võimu all olevale territooriumile. Peamised paigad, kuhu sõrulased edasi suunati, olid Rügeni saar, Schleswig-Holsteini piirkond, Frankfurt Oderi ääres ja Dresdeni piirkond, Katowice tööstuspiirkond Poolas, samuti Tšehhoslovakkia.

Pärast sõja lõppu Euroopas, mais 1945 alustas Nõukogude Liit aktiivset propagandat, kutsudes põgenenud eestlasi tagasi pöörduma Nõukogude võimu all olevale kodumaale. Enamik eestlasi püüdis sellest lõksust pääseda. Sõrulastega oli teisiti. Suurem osa neist kasutas võimalust võimalikult kiiresti naasta Saaremaale. Osal õnnestus kodutee Nõukogude võimude korraldusel või ka omal käel rongivagunites, kuid paljudel tuli teekond suuremas või väiksemas ulatuses ette võtta suisa jalgsi.

Kodumaale saabunuil tuli läbi teha karantiin ja taustakontroll filtratsioonilaagrites. Üks suuremaid neist asus Põllkülas, kus Saksa okupatsiooni ajal hoiti Eestisse evakueeritud ingerisoomlasi. Igas maakonnas oli repatrieerimise osakond, kus toimus dokumentide vormistamine. Juba 30. novembriks 1945 oli Saaremaale repatrieeritutena Euroopast tagasi pöördunud 1520 isikut, kellest peamise osa moodustasidki sõrulased. Sõrulaste endi arvates jõudis neid Eestisse tagasi umbes 2200, kuid oma kodudesse paljud neist enam ei pääsenud, sest need olid võetud Punaarmee valdusse või lahingutes hävinud.

Sõrulaste sõjaaegse saatuse käsitlemine on Eesti traditsioonis üksjagu eriline ja kohati vastuolulinegi. Nõukogude perioodil oli selge, et sõjaohvritest rääkimine oli rangelt ideoloogiliselt reguleeritud. Sõrulased olid selles vaates «fašismiohvritena» igati aktsepteeritud ohvrid, kes ka rahvusvahelises vaates on saanud Saksamaa valitsuselt juutide, Nõukogude sõjavangide ning sunnitööle viidute kõrval rahalist kompensatsiooni. See Nõukogude-aegne pärand on tekitanud aga olukorra, kus senini räägitakse sõrulastest kui «laagrisse» või isegi «koonduslaagrisse» saadetutest.

Avades teemat ideoloogilise filtrita, siis koonduslaagritega ei olnud neil mingit pistmist ning see termin on kahetsusväärsel kombel kaotanud paljuski oma algupärase sisu ja muutunud üldterminiks, mida kiputakse kasutama igasugu asutuste kohta, kuhu inimesi sõjaajal koondati. Põgenikelaagritesse koondati aga sõja jalust pagevaid inimesi kõigis riikides, kus neid suuremal arvul oli, ning need ei olnud mingil moel karistusasutused.

Eesti taasiseseisvumise järel on varasemad ideoloogilistel alustel esile tõstetud «fašismiohvrid» ühiskonna tähelepanu alt vaikselt taandunud ja see määratlus on omandanud kohati pigem negatiivse varjundi. Sõrulaste saatusest rääkimine ei ole sellise «põlu» alla sattunud, pigem on nad ühiskonnas rohkem nähtavad kui varem. Sõrulaste saatust on jäädvustatud mälestuskivil Mõntu sadamas, kus korraldatakse ka mälestusüritusi. Praegusel ajal, kui näiteks Eesti Mälu Instituut koostab andmebaasi Teise maailmasõja Eesti sõjapõgenikest, käsitletakse sõrulasi ühiselt koos teiste eestlastega põgenikena, kes sõjategevuse tõttu kodumaalt lahkuma pidid.

Kas sõrulaste sundevakuatsiooni peaks käsitlema tingimata repressioonina ja kuivõrd olid nad rohkem ohvrid kui need eestlased, kes Nõukogude repressioonide eest kodumaalt põgenedes Saksamaale sattusid?

Asjaolu, et tsiviilelanikke kohustas eelseisvate lahingute piirkonnast evakueerima ka rahvusvaheline Genfi konventsioon, kuigi Saksamaa idarindel neid reegleid enamasti eiras, lisab küsimusele kahtlemata oma nüansi. See võimaldab küsida, kas sõrulaste sundevakuatsiooni peaks käsitlema tingimata repressioonina ja kuivõrd olid nad rohkem ohvrid kui need eestlased, kes Nõukogude repressioonide eest kodumaalt põgenedes Saksamaale sattusid. Ühe kui teise eluolus või ka õiguslikus staatuses pärast Saksamaale jõudmist enam vahet ei olnud. Sõrulaste vintsutused sõjast räsitud Saksamaa põgenikelaagrites ja purustatud linnades erinesid küll oluliselt tingimustest, kuhu sattusid omal käel Rootsi pagenud kaasmaalased. Sõrulaste saatusest on kirjanik Ülo Tuulik kirjutanud dokumentaalromaani «Sõja jalus».​