SAATUSEAASTA 1944 ⟩ Viimased lahingud Eestis – Hitleri utoopia laastas Sõrve poolsaare (3)

Meie saarte pärast peetavad lahingud olid kord-korralt muutunud raskemateks ja pikemateks. Esimeses ilmasõjas pidas Vene kaitse 1917. aastal vastu 13 päeva, 1941. aastal 38 päeva ja hoolimata esimeste päevade kiirest taandumisest pidasid Saksa väed 1944. aastal vastu 56 päeva.

Sõrve poolsaar osa Kuramaa kotist?

9. ja 10. oktoobrer olid tähistanud uue etapi algust saarte lahingutes. Saaremaal olevad Saksa väed taandusid pärast Tehumardi lahingut Sõrve ning kitsuke poolsaar andis arvulises vähemuses olevatele sakslastele soodsad võimalused kaitse korraldamiseks. Päev hiljem jõudis Punaarmee Leedus Palanga lähedal Läänemere rannikuni, mille tulemusena jäi väegrupp Kuramaal kotti. Kotti jäänud üksuste põhijõu moodustasid Saksa 16. ja 18. armee, kokku umbes 30 diviisi.

Adolf Hitler kuulutas Kuramaa kindluseks, mida tuli kaitsta viimse meheni. Seda põhjendati vajadusega säilitada mingigi kontroll Läänemere üle, siduda Punaarmee formeeringuid ning säilitada sillapea tulevaseks vasturünnakuks. Niisiis segunesid selles nõudmises sõjalised, poliitilised ja utoopilised argumendid.

Saaremaal järgnenud sündmused meenutasid Punaarmee olukorda 1941. aastal, kui lahingud takerdusid Sõrve poolsaarel. Oluline erinevus on selles, et Saksa vägedel jäi võimalus evakueerida või siis vägesid ja varustust juurde tuua üle Irbe väina Kuramaalt, mida Punaarmee sõja lõpuni vallutada ei suutnudki. Nii võib poolteist kuud kestnud Sõrve lahinguid vaadelda osana Kuramaa koti lahingutest. Sõrve poolsaare hoidmist peeti kõigepealt oluliseks, et julgestada Riia sadamat. Kuid pärast Riia langemist 13. oktoobril ands Hitler korralduse Sõrve kaitsmist siiski jätkata ning 22. oktoobril kuulutas ka selle kindluseks.

Sõrve hoidmine – Hitleri kinnisidee?

Juba 12. oktoobril, päev enne Riia mahajätmist, oli väegrupi Nord ülemjuhaja kindralooberst Ferdinand Schörner esitanud maavägede kindralstaabile plaani Sõrve mahajätmiseks, mida toetasid kohapeal paiknevate üksuste juhid, kuid otsust ei sündinud. Maavägede ülemjuhatuses jõuti seisukohale, et on vaja säilitada kontroll Irbe väina üle, sest eeldati, et kui Sõrve maha jäetakse, kõrvaldab Balti laevastik miinitõkked ning pääseb Liivi lahelt avamerele, takistades ühtlasi Kuramaa koti varustamist.

Sellega ei nõustunud Ostlandi mereväe komandeeriv admiral Theodor Burchardi, kes leidis, et Sõrve varustamine seob ujuvvahendeid ja eeldatavate sügistormide tõttu võivad võitlejad Sõrves hoopis kotti jääda. Talvistes oludes võis mereühendus jää tõttu hoopis katkeda ning seetõttu tulnuks enne talve saabumist kohale vedada planeeritud 14 000 mehe kolme kuu varud. Kui transport oleks teoreetiliselt suudetud isegi korraldada, siis Sõrves puudusid mistahes võimalused varude ladustamiseks, pealegi oli kogu poolsaar Punaarmee pideva tule all ning juba segi pommitatud. Samuti viitas ta sellele, et varustusteed on Kuramaal asuvate rannapatereide tuleulatuses ja ainult miinitõkete argumendi tõttu pole Sõrve hoidmine vajalik. Hitler väejuhtide argumentidega ei nõustunud ning kaitsjatele anti teada Sõrve kuulutamisest «kindluseks», mida tuleb kaitsta viimse meheni.

Kuigi Saksamaa ei hoolinud idarindel ettevõetavate sammude puhul üldjuhul rahvusvahelisest õigusest, kohustas eelseisvate lahingute piirkonnast tsiviilelanikke evakueerima ka rahvusvaheline Genfi konventsioon.

Seoses eelootavate kompromissitute lahingute ning ettenähtavate raskustega platsdarmi talvisel varustamisel otsustati ka tsiviilelanikkonna evakueerimine Sõrvest Saksa tagalasse. Kuigi Saksamaa ei hoolinud idarindel ettevõetavate sammude puhul üldjuhul rahvusvahelisest õigusest, kohustas eelseisvate lahingute piirkonnast tsiviilelanikke evakueerima ka rahvusvaheline Genfi konventsioon. Evakueerimine algas 27. oktoobril ja kestis vähemalt 21. novembrini, mille kestel viidi Sõrvest ära kuni 3000 tsiviilisikut.

Hitleri 22. oktoobri otsuse seisuga oli sakslastel Sõrves 7177 meest ning selle valguses toodi kaitse tugevdamiseks kohale ka 12. Luftwaffe välidiviisi üksused, mis kasvatas sakslaste arvu umbes 12 000 meheni, kuid 8.–12. novembrini viidi nad siiski Kuramaale tagasi.

Lahingud Sõrve poolsaarel oktoobris

Punaarmee väejuhatuse plaan oli saata Sõrve poolsaarel end kindlustanud sakslaste tagalasse kaks dessanti, misjärel oleks alanud põhijõudude pealetung. 11. oktoobril tehti dessant Ariste kaitseliini taha Kaugatuma piirkonda, mis kukkus täielikult läbi. Vangi langenutelt saadud ütluste kohaselt said sakslased teada järgmiseks päevaks plaanitud dessandis Lõu kaitseliini taha Vintri piirkonda. Nii ka läks, Kuressaarest saadeti teele dessantüksus – 7. Eesti laskurdiviisi 300. laskurpolgu 700 meest. Ülesandeks oli maabumine Vintri küla juures Sõrve idarannikul Saksa kaitseliini selja taga. Plaan oli iseenesest mõistuspärane, kuid teostus ja planeerimine jättis soovida, ka ilm ei soosinud dessandi maandamist. Dessant ebaõnnestus täielikult, sest sakslased teadsid seda oodata. Operatsiooni käigus sai surma vähemalt 230 sõdurit ja ohvitseri, 215 meest langes vangi.

Laevasuurtükid pidid kompenseerima maal puuduvad raskesuurtükid ja lennuväe toetuse ning Punaarmee kandiski laevasuurtükkide tule tõttu tõsiseid kaotusi.

Punaarmee 8. Eesti laskurkorpuse 249. laskurdiviisi osade üldpealetung algas 19. oktoobril, ülesandega läbimurdeks Ariste kaitseliinil Sõrve poolsaare kaelas. Sama päeva õhtul võttis operatsiooni juhtimise üle 109. laskurkorpuse staap. 20. oktoobril murdis Punaarmee pärast tugevat ettevalmistustuld tankide toetusel Ariste kaitseliinist läbi, kuid takerdus seejärel Lõu kaitseliinil. 24. oktoobril jõudis Sõrve läänerannikule Saksa mereväe 2. lahinggrupp (ristlejad Prinz Eugen, Admiral Scheer, Leipzig, Emden koos väiksemate laevadega). Laevasuurtükid pidid kompenseerima maal puuduvad raskesuurtükid ja lennuväe toetuse ning Punaarmee kandiski laevasuurtükkide tule tõttu tõsiseid kaotusi. Kuid ka Saksa pool kaotas 19.–25. oktoobrini umbes 3000 meest surnute, haavatute ja teadmata kadunutena.

Pärast neli päeva kestnud veriseid lahinguid andis Leningradi rinde juhatus käsu pealetung ajutiselt katkestada, et koondada jõude, suurtükke ja laskemoona, mille kohalevedu raskendas tormine meri. Aktiivsem pealetung peatus ligi terveks kuuks.

Sõrve lahingute lõpp

18. novembril alustas Punaarmee Lõu kaitseliinilt uut pealetungi ning sakslased käivitasid ettevalmistused evakueerimiseks, kuigi Hitlerilt tuli samal päeval käsk Sõrve kaitsmist jätkata. Evakueerida lubati vaid haavatuid. Sakslaste kohaliku väejuhatuse otsust mõjutas ilmselt ka see, et 19. novembril alustas Punaarmee uut pealetungi ka Kuramaal. Sõrve varustamist ja haavatute äravedu takistas mere jäätumine, lennuväe kasutamist kütusepuudus.

19. novembri pärastlõunal andis väegrupi peakorter korralduse taganeda Mõntu ja Sääre sadamatesse, moodustada seal sillapead ja evakueerida kõik, mida pole otseselt sõdimiseks tarvis. 21. novembril vallutas Punaarmee Mõntu sadama ning sakslased hindasid oma olukorra kriitiliseks. 23. novembri pärastlõunal võttis väegrupi ülemjuhataja kindralooberst Schörner endale voli astuda vastu füüreri korraldusele kaitsta Sõrvet viimse veretilgani ning andis käsu evakueerimiseks.

Koos viimaste üksustega lahkus Sõrvest ka tulevane Saksamaa liidupresident, tookord suurtükiväeohvitser Richard von Weizsäcker.

Merevägi suutis kokkukuivanud üksused esialgu kavandatud kahe öö asemel ära viia ühe ööga. Kokku evakueeriti admiral Burchardi sõjapäeviku järgi 23.–24. novembril Sõrvest Ventspilsi üle 8000 inimese: 7087 sõdurit, 758 haavatut, 169 sõjavangi, tsiviilisikut ja vabatahtlikku, viimaste hulgas ka väike grupp eestlastest lennuväe abiteenistuse poisse. Koos viimaste üksustega lahkus Sõrvest ka tulevane Saksamaa liidupresident, tookord suurtükiväeohvitser Richard von Weizsäcker. Öisest evakueerumisest mahajäänutena võttis Punaarmee vangi umbes 250 sõdurit ja ohvitseri.

Ligi poolteist kuud Hitleri täitumatute unistuste kaitsmist olid varem rahvarohke Sõrve poolsaare teinud maatasa ning pillutanud kohalikud elanikud laiali üle Poola ja Saksamaa. Lahingud Saaremaal ja sellega kogu Eestis olid lõppenud. Viimase maakilluna lahkusid saksa üksused 15. detsembril Ruhnult ning neli päeva hiljem maabusid seal esimesed punaväelased.