/nginx/o/2024/11/21/16499626t1h9636.jpg)
Ema ja isa tulid vangilaagrist kahe kohvriga. Ehitasid endale Pärnusse Rääma linnaossa maja. Kaja kasvas selles majas ja elab seal nüüdki. Olin isa tütar, tundsin tema armastust, ütleb Kaja. Kaja silmadest vaatab isa armastus vastu ka nüüd, kakskümmend aastat peale isa surma. Armastatud lapsed tunnen ma eksimatult ära. Nad helendavad.
Suvi on läinud nagu lennates, ütles Kajale hiljuti Kuressaares lennuki peale tulnud tuttav. Kajal on üksjagu suvesid lennates läinud. Nelikümmend suve vähemalt. Ja lisaks suvedele on Kajal lennates läinud ka sügised, talved ja kevaded.
Kaja Toots on stjuardess. Minu tütar Maarja lendas hiljuti Nyxairi lennukiga Kuressaarest Tallinnasse. Helistas mulle ja ütles: isa, sellest naisest, selle lennuki stjuardessist peaksid sa loo kirjutama. Ja siin see lugu nüüd on.
Jah. Aga enne, kui Kajast sai stjuardess, tahtis ta saada hoopis portpravadnitsaks. Pardasaatjaks? Nõukogude Liidus nimelt töötasid lennukite peal justnimelt portpravadnitsad. Pärnust peale keskkooli Tallinnasse tulnud neiu vene keel oli esialgu tagasihoidlik, kehvapoolne. Kui ta Aerofloti esindusse sisse astus ja ütles, et tahab portpravadnitsaks hakata, ei saanud kaadritöötaja temast aru ja saatis ta tagasi. Kaja harjutas selle sõna hääldamist ja käis veel korda viis ennast pakkumas. Tulu sellest esialgu ei tõusnud.
:format(webp)/nginx/o/2021/01/10/13569991t1h5ee4.jpg)