100 Nägu ⟩ Peter Zeihan: kehvades oludes selget pilti pakkuv realist

Inimesed (riigid ja rahvad) on roninud üksteise võidu mäe otsa: tipp on käes, kõrgemale pole võimalik minna. On tee alla, aga see pole lihtne. Allatee on osaliselt libe – mis võimaldaks ju tagumikul liugu lasta, aga jää ja lume vahel on sellist teravat klibu. Kui tagumiku peal alla lasta, ja muud võimalust väga ei ole, on võitjad need, kes mäest võimalikult tervete pükstega või siis suurema hulga liha ja rasvaga kannikatel alla jõuavad.

Peter Zeihan pole ses mõttes mingi klassikaline vinguja või hädaldaja: tema sõnum on, et ka tee mäest alla on tee ja seegi tuleb läbida. Uus kontekst nõuab veidi teistlaadi mõtlemist, ent asjaolu, et kõik on teel alla, annab võimaluse ka selle probleemiga toime tulla. Kaotajad on kindlasti need, kes mäe otsa hüppama jäävad. Lõpuks on tung sinna niivõrd suur, et alla kistakse kõik.

Lõpmatut kasvu saab ette kujutada illusioonina, aga materiaalselt pole see võimalik. Kui kasvumuljet korrata ja korrata, siis ongi ju tuju hea. Bachi tokaatadki jätavad mulje, nagu läheksid helid aina kõrgemale ja kõrgemale. Aga ei lähe. Zeihan osutab asjaolule, et ka kehvades oludes tuleb maailma vaadata adekvaatselt ja arvudes ning võimalikult hirmuvabalt ja kainelt. Tema meetod maailma hindamiseks ja kaalumiseks hoiabki jalgu maa peal ja päid selgena.