:format(webp)/nginx/o/2024/10/08/16405072t1h065b.jpg)
Kõik need, kes täna tehisaruäris ilma teevad, seisavad – nagu teaduse ja tehnika arengus ikka – hiiglaste õlgadel. Nendeks hiiglasteks on vaieldamatult John Hopfield ja Geoffrey Hinton, kel õnnestus ülilihtsustatud arusaamaga närviprotsessidest ning selle matemaatilise esitlusega luua murrang, mille tähendus on kui omaaegsel Gutenbergi trükitehnikal.
Kuuleme ja loeme aina enam masinõppest ja tehisarust, samuti suurtest keelemudelitest. Närvivõrke katsetati juba 1960ndail, kuid tulemused tekitasid pigem kõhklusi. 1980. aastate paiku jätkasid aga Hinton ja Hopfield katsetusi ning suutsid tõestada, et täiesti uudne masinmälu ja ka mustrite äratundmine on masinatele igati jõukohane ülesanne.
Toonastele arvutitele loodud närvi- või neurovõrgud koosnesid kümnetest sõlmedest ning nende peal sai demonstreerida ülesannete lahendamist, mis olid küll palju lihtsamad kui tänapäeva suurtele keelemudelitele (LLMid) antavad.
Paari aasta eest tõi OpenAI-nimeline ettevõte avalikkuse ette ChatGPT-nimelise kõneroboti. Valdkonna parimadki asjatundjad ahhetasid. Paljude silmis oli see asjaolu inimkonna lõpu alguseks. Enim sel teemal ohusõnumit levitanud Jaan Tallinn juhib tähelepanu riskidele, mis seotud asjaoluga, et sellised robotid võivad võtta inimkonna üle võimu.
Siiski peab ütlema, et Hopfield ja Hinton lähtusid paljuski üsna lihtsustatud ettekujutusest selle kohta, kuidas aju töötab. Tõsi, selle põhimõtte rakendamine nüüdisaegsetel superarvutitel on andnud igati tähelepanuväärseid tulemusi, aga aju tegelikust olemusest ollakse närvivõrkude loomisega väga-väga kaugel. Hetkel võib pigem kindel olla, et kõnevoo ilmekas jäljendamine pole veel mõtlemine.
/nginx/o/2022/10/29/14927890t1he786.jpg)