100 NÄGU ⟩ Hendrik Toompere jr: toob rahva saali

Hea positsiooni stardiks andis mitme asja kokku langemine. Esiteks Tallinna Linnateatri ajutine koduta olek ning kunstilise juhi vahetumine. Teiseks erateatrite rahastamismudeli ümber vaatamine, sh Linnateater, kes peab koos erateatritega veenma rahastajaid oma vajalikkuses.

Lisaks on eestlaste teatrihullus jätkuvalt meeletu. Publik ootab tugevate ja tuntud näitlejatega lavastusi, mis vaatajat emotsionaalselt või intellektuaalselt puudutaks. Eesti teatrimaastiku muutumise aegu olid mitmed teatritegijad uusi väljakutseid otsimas, Toompere jr suunaski pilgu nendele ning ägedate Draamateatri näitlejate kõrval näeme laval superstaare nagu Priit Võigemast, Juhan Ulfsak ja Tõnis Niinemets. Lavastavad aga Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper, novembris esietendub Elmo Nüganeni lavastus.

Ehk siis Toompere jr on kunstilise juhina Eesti Draamateatri avanud, mis omakorda on kaasa toonud piletite defitsiidi, vaatamata sellele, et hinnad on märgatavalt tõusnud. Toompere jr püüab korraga kõnetada kõiki sihtgruppe, see on ohtlik soov, sest kõigile tehes võib teater muutuda tasapaksuks, ent tema on suutnud neist karidest mööda hiilida.

Õnnestumise näideteks on tema enda lavastused: suvine megahitt «Rahamaa» või sügisel esietendunud «Totalitaarne romaan». Mõlemad tegelevad meie tänase maailma mõtestamisega, laval on suurepärased näitlejad, lavastus ise pole liiga avangardne, lihtsalt kaasaegne ning väga professionaalselt tehtud, mis aga tähendab, et kedagi ei peletata eemale. Veelgi enam, sellele publikule, kellele tuleb meelde tuletada, et mobiiltelefoni kasutamine segab näitlejat, pakutakse paari lihtsamat nalja, ning seega lahkuvad kõik saalist rahulolevalt.

Tipus on ohtlik, sest kõigi ootused kasvavad ning võib tekkida pettumus. Fakt on seegi, et vaatamata sellele, et Eesti Draamateatri repertuaar on sel hooajal väga tugev, leiab ka nende mängukavast nõrku lavastusi. See on samuti normaalne.