/nginx/o/2023/01/11/15072520t1h3f0d.jpg)
Ürgandekas ja isikupärane muusik Kaisa Kuslapuu (29) jääb hetkega meelde: kui see värvikas kahupea mehaanilisel (!) tõukerattal mööda Emajõe Ateenat ringi kihutab, tõuseb huultele mõni kontrastne värsirida: «Nikolai, lõuend lai on aga käsi lühike. Tahad mind maalida, kuid mina elan Külitses...» või siis «aga oleks paha poiss on ja alles hommikul läeb elron...».
Ta suudab mängleva meisterlikkusega viljeleda kurbnaljakat viguripoppi Lonitseeras ja samal ajal mängida ansambliga 6hunesseq luuüdini tungivat rahvalikku kirikumuusikat. Juhatada koori, korraldada mälumänge ja luuletada. Kaisalt leidub kõigile midagi ja fänne jätkub tal presidendist koolilasteni.
Kui 2022. aastal ilmus Lonitseera debüütalbum «Tapeet», pälvis see kohe Eesti muusikaauhindadel aasta autorilaulualbumi auhinna. Kui 6hunesseq sai maha esimese albumiga «ma olen maa peal v66ras», napsas see Etnokulp 2024 aasta debüütalbumi auhinna. Lisaks oli albumi nimilugu aasta loo ja Kaisa Kuslapuu aasta muusiku nominentide seas.
Vanematest tegijatest võiks Kaisat võrrelda Vaiko Epliku või Jarek Kasariga.
Andekuse taga on aga tükk tööd, tahtejõudu, kaotatud unetunde ja kogukonna tuge.
Kuslapuu ei unusta kasvava tuntuse tuules oma Võru päritolu, vaid on selle üle uhke. Nagu ka Rapla, tundub Võru olevat üks igati viljakas paik, kust loomeinimesed välja vupsavad.
/nginx/o/2020/03/09/12998982t1hec12.jpg)