100 NÄGU ⟩ Kaja Kallas: leidis endale sobiva koha

Tõele au andes oli Kallasel raske oma isikuomadusi praeguse aja Eesti poliitika konteksti ja vajadustega kohandada, minemata siin isegi tema valitsuste sisulistesse otsustesse. Loomult pole ta klassikaline meeskonnamängija ning ka erakonna sees ei õnnestunud püsivaid liitlassuhteid ehitada. Kui lisada siia tema otsekohesus – eemalt poliitikasse tulnuna ta poliitilise diplomaatia kunstist suurt ei pidanud ega seda harrastanud –, siis ongi loomulik, et suhted sasipuntrasse jooksevad. Ja noh, eks ole ka mõni objektiivne põhjus: tema valitsusaegasid saatsid pidevad eriilmelised kriisid.

Euroopa Liidu kõrgeks välisesindajaks saamine on Eesti poliitikute kõigi aegade edulugu number üks, mille tähtsust ei saa alahinnata. Alahinnata ei saa ka Kallase enda rolli: sisepoliitilistele raskustele vastukaaluks oli ta Ukraina sõja puhkedes laiemal tasandil omamoodi läänetsivilisatsiooni moraalne kompass. Kui läks ametikohtade jagamiseks, siis seda Euroopa tähtsamad tegelased ka märkasid. Tegelikult võiks öelda, et neil oli lausa kohustus seda märgata.

Donald Trumpi naasmine Washingtoni Valgesse Majja tõotab kaasa tuua vaakumi vaba maailma liidrite ja eestvedajate seas. Kas selleks võiks saada näiteks Ursula von der Leyen Euroopa Komisjoni presidendina? Selles saab olema hindamatu tähtsus Kallase tööl. Tõsi, nii mõnigi isikuomadus, mis on vajalik peaministrina sisepoliitikas, on tähtis ka ELi välispoliitika juhina. Seega on õnnestumise tingimuseks ka Kallase eneserefleksioon.