:format(webp)/nginx/o/2021/01/10/13569991t1h5ee4.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/10/18/16427502t1h3637.jpg)
Lähen välja ja hakkame relva uurima. Kalts on auke täis ja tõesti vere ja liivaga koos. Kuul oli läbistanud relva. Seega kuul läks läbi talibi ja sealt relva sisse. Kui see kalts, mis neil süles oli, on juba nii verine, siis nad ise pidid küll surmavalt pihta saama.
Baasi kohale jõudes saadeti relv, kalts ja pildid tsiklist uuringutesse, kust tuli vastus, et mõlemad on arvatavasti surnud. Kuid mulle ei piisa sellest, see pole minu jaoks endiselt läbi. Tunnen, kuidas midagi on nagu lõpetamata, pidevalt ketran sündmust oma peas, leidmata sealt mingit uut lahendust.
Need on väljavõtted Erik Tikani päevikust. Ta oli Estcoy16 liikmena Afganistanis missioonil 2013. aasta maist novembrini. Seda päevikut ei ole keegi lugenud peale minu. Isegi Erik ise mitte peale selle kirjutamist. Mulle saadetud fail mõtleb tükk aega, enne kui avaneda otsustab. Ma ei ole varem lugenud nii vahetut ja ausat kirjeldust Afganistani missioonist.
Esimene tulevahetus saja kaheksakümnest. Esimene napp ellujäämine paljude hilisemate seas. Esimene ja ilmselt ka viimane kord, kui tapsid sind rünnanud vaenlased. Mis jääb painama, sest pihtasaamise kohal surnukehi ei ole. On vaid verine kalts ja läbi lastud relv. Isegi aastaid hiljem, kui bussiga number 10 Männikule sõitsin, mõtlesin selle peale, ütleb Erik.