Esimesed PESA trammid said endale nimed (1)

Sobivate nimede valimiseks moodustati komisjon, mille ülesandeks on valida trammidele nimed, mis peegeldavad Tallinna ajalugu, kultuuri ja olulisi isikuid, pakkudes seeläbi linna ühistranspordile väärikat sümboolikat. Komisjoni esimees on abilinnapea Kristjan Järvan ning lisaks kuuluvad komisjoni Tallinna Linnatranspordi nõukogu esimees Taavi Aas, juhatuse liige Kaido Padar, kommunikatsiooni- ja turundusjuht Merilyn Räbbin ning Tallinna transpordiameti ameti juhataja asetäitja Liis Spiegelberg.

Esimeseks nimede kategooriaks valiti töösturid, kes on mänginud võtmerolli linna arengu ja jõukuse kujunemisel, mistõttu peeti oluliseks nende pärandi jäädvustamist trammide nimedes. Trammid said nimedeks Rotermann, Luther, Krull ja Lorup.

Järvani sõnul on trammidele isikunimede andmine kaunis ja väärikas traditsioon. «Mul on väga hea meel, et nimekomisjon toetas ettepanekut tõsta sedapuhku esile just meie majandusele aluse pannud ettevõtjaid ja ärimehi. Loodetavasti aitab see kõigil inimestel paremini mõista, et raha ei tule seina seest, ja selleks, et me suudaksime kaitsta oma riiki ning edendada kultuuri ja haridust, peame soodustama ettevõtlust,» sõnas Järvan. Ta lubas, et tulevikus kaasatakse trammidele nimede valimisse ka linnaelanikud.

Kokku asub Tallinna teenindama 23 uut PESA trammi. Uued trammid lisatakse liini teenindama järk-järgult ning vastavalt sellele toimub ka nende väliskujunduse, sealhulgas nimede valimine ja kleepimine, millest esimesed neli olid plaanitud sellesse sügisesse. Iga tramm saab endale väärika nime, mis on hoolikalt valitud komisjoni poolt, arvestades Tallinna ajalugu ja linnaelanike ettepanekuid.

Christian Barthold Rotermann oli Tallinna suurärimees, kes juhtis ja laiendas alates 1865. aastast oma isa alustatud äritegevust raua- ja puidutööstuse alal. Peagi ehitas ta Rotermanni kvartalisse aurusaeveski, makaroni- ja leivavabriku, uue kaubahoone Mere puiestee äärde ning viljaveski, mis kasvas Tallinna suurimaks. 1921. aastal muudeti Christian Rotermanni firma aktsiaseltsiks Rotermanni Tehased ja lisati äritegevusse autondus. Avatud autoosakond tegeles sõidu- ja veoautode ning autokummide impordi ja müügiga. Esindati selliseid ettevõtteid nagu Opel, Oldsmobile, Essen, La Salle ja Friedrich Krupp AG. Rotermanni Tehastes sai tööd 200 inimest.

Martin Christian Luther oli suurtööstur. Pärast oma isa surma sai temast 1914. aastal mehaanilise puidutööstuse ASi A. M. Luther omanik ja direktor ning ta oli selles ametis 1939. aastani. Puidutööstuse AS A. M. Luther oli Eesti suurim puidutööstusettevõte, kus valmistati vineeri, kontorimööblit, toolipõhju ja seljatugesid, millest suur osa eksporditi. Siseturule tehti kohvreid, tünne, kübarakartonge, ranitsaid, paberikorve jms. 1930. aastatel, kui vineeri eksportimise võimalused vähenesid, alustas vabrik magamis-, elu- ja vastuvõtutubade ning kabinetimööbli ja lennukivineeri tootmist siseturule. M. C. Luther osales veel mitme ettevõtte asutamises (Eesti Elektrimasinate Ehituse AS, Eestimaa Tööstus- ja Kaubanduspank) ja juhtimises (tubakatööstuse ASi Laferme, Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabriku ASi ja lennuühingu ASi Aeronaut juhatuse liige, ASi G. Scheel ja Ko panga ning Eesti Panga nõukogu liige). Ta oli ka kauaaegne Vabrikantide Ühisuse esimees ja Kaubandus-Tööstuskoja suurtööstuse sektsiooni esimees.

Franz Krull tegutses metallitööstuses. Ta asutas 1865. aastal viinavabrikuseadmeid valmistava töökoja, mis laienes kiiresti. 1875. aastal koliti see Narvast Tallinna. Viinavabrikuseadmete valmistamise kõrval alustati tärklisevabriku- ja saeveskiseadmete, külmutusseadmete ning aurumasinate ja katelde tootmist. 19. sajandi lõpul jätkas ettevõte tegevust aktsiaseltsina. Külmutusseadmed, mis moodustasid toodangust 10–15 protsenti, olid tehase peamine ekspordiartikkel kahe maailmasõja vahel. Pärast esimest maailmasõda lisandusid toodangu nimekirja põllutöömasinad, turbapressid, lokomobiilid, põlevkiviõlitehaste seadmed ja mitmesugused tarbekaubad. Franz Krulli tehasest kujunes 1930. aastate lõpuks Tallinna ja kogu Eesti suurim metallitööstusettevõte, kus oli ligi 900 töölist.

Johannes Lorup oli suurärimees ja rahvusliku klaasitööstuse rajaja. 1924. aastal üüris ta esimese maailmasõja ajal seisma jäänud Meleski klaasivabriku ning taasalustas seal purgi- ja pudelitootmist. 1934. aastal tõi ta oma tootmise üle Tallinna Koplisse, üürides selleks endise Bekkeri laevatehase tühjana seisnud vabrikuhoone. Juba järgmisel aastal sai Lorupi klaasivabrikust turuliider. 1937. aastal, kui alustas tööd kristalliosakond, muutusid Lorupi vabriku kristallitooted üheks populaarseimaks uudistoodanguks. Vabriku klaasist, poolkristallist ja kristallist toodete valik oli lai. Sinna kuulusid karahvinid, vaasid, kannud, klaasid, piimapudelid, kausid, soola- ja pipratoosid, õllekannud, tuhatoosid jne. Toodangu nimekirjas seisis üle tuhande toote, millest osa läks ekspordiks.