Viimsis elav Agnes jalutas kuu aja eest oma samojeedi tõugu koeraga kodust mõnesaja meetri kaugusel. «Äkki jäi Bruno kuulatama, aga kuna meil liigub siin palju metsloomi, ei teinud ma sellest välja ja mõtlesin, et kõnnime edasi,» meenutab ta. «Aga siis jooksid majade vahelt välja kaks akita tõugu koera. Bruno lihtsalt seisis, vaatas ja sai vist aru, et jama on majas. Hakkasin kohe akitade poole karjuma, aga nad ei teinud kuulmagi. Üks võõras koer hammustas Brunot seljast ja teine, suurem, peast – terve ta nägu oli selle akita suus. Nad lihtsalt nahutasid teda mööda mulda!»
/nginx/o/2023/06/14/15391168t1heff0.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/10/14/16418915t1h1f90.jpg)