/nginx/o/2024/10/05/16398434t1h1bbc.jpg)
Kui inimesed vaid teaksid, millise raske ja rutiinse tööga ning missuguseid ettenägematuid riske trotsides tagavad Eestimaa põllumehed, et toidulauad kodudes oleks värske kraamiga kaetud, leiduks rahval vähem põhjust kurta, et söögile kulub raha liiga palju.
Helgi Prants, punane üle kõrvade tõmmatud müts peas ning vihma ja tuule eest kaitsev erkkollane jope seljas, ütleb kapsapõllul neljale noorele mehele osutades, et need on tema pojad.
Tegelikult ei ole. Kuigi poole nooremad on nad temast küll. Prants on 62.
Aga ta ei jää kübetki alla neile täies elujõus meestele, kellega koos ta Võru-lähedase Jaagumäe talu kilomeeter pikal põllul vaheda noaga kapsapäid juure küljest lahti lõikab ning neid seejärel iseliikuvale lindile tõstab. Sellel liiguvad need kõrval sõitva traktori järelkäru kohale, kus kaks tema «poega» lasevad kätel käia, et kapsapead lindilt puidust kastidesse paigutada.
Kummardus, lõige, tõste. Kummardus, lõige, tõste. Nii tuhandeid kordi päeva jooksul.
Prants ja tema brigaadi mehed tõstavad sedasi ühe päeva jooksul igaüks vähemalt 20 tonni.
«Töö on julm,» ütleb Jaagumäe talu peremees Tarmo Timmi, parandades end kohe: «Kas just julm... Kerge see ei ole.» Ta nimetab kapsavõtjaid nende väsimatu töövõime põhjal tippsportlasteks.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)