SAATUSEAASTA 1944 ⟩ Tehumardi «(t)ööõnnetus» 8./9. oktoobril

Ja seda mitte ainult 1944. aasta Saaremaa lahingute kontekstis, vaid kogu Eesti sõjaajaloos aegade algusest. Näiteks on Tehumardi lahing leidnud tänapäevalgi kajastust sellistes kogumikes nagu «20 Eesti tähtsamat lahingut» ja «101 Eesti lahingut»!

Esimene pikem sovetlik lahingukirjeldus ilmus juba 1945. aastal teoses «Eesti Tallinna Laskurkorpuse võitlustee». Tsiteeriks siinkohal lahingu teisel aastapäeval ilmunud kirjutist 1946. aasta 10. oktoobri Talurahvalehes:

«Ööl vastu 9. oktoobrit lõi major Milleri liikuv väeosa vastast jälitades ta lahingutega välja S. külast. Ootamatult ründas väeosa tagalast sakslaste tugevdatud pataljon, kes püüdis tungida läbi väeosa ridade Sõrve poolsaarele. Pealetungi ootamatus oktoobrikuu pimeda öö tingimustes andis vaenlasele suuri paremusi. Lahing siirdus käsitsivõitluseks. Viimseni välja lasknud padrunid ja laskemoona, peksid meie sõdurid ja ohvitserid vaenlasi surnuks püssipärade, nugade ja väikeste labidatega. […] Lahinguväli oli kaetud hitlerlaste laipadega. Viltuvajunud fašistide tank, mille meie sangarid puruks lasksid, oli selle öise lahingu lõpp-pildiks.»

Mis siis juhtus?

Laskumata siinkohal Saaremaa lahingute üksikasjadesse – Tehumardil lahing tõepoolest toimus ja eespool toodud 1946. aasta kirjeldus vastab üldjoontes ka tõele. Takistamaks taanduvaid Saksa üksusi Sõrve kaitseliinideni jõudmast moodustati 8. Eesti laskurkorpuse komandöri Lembit Pärna käsul korpuse motoriseeritud eelsalk 307. üksiku tankitõrjedivisjoni komandöri major Vladimir Milleri juhtimisel: 370 võitlejat, 20 tanki ja liikursuurtükki, 21 tankitõrjekahurit. Sellega liitus omakorda 917. laskurpolgu eelsalk, ca 300 võitlejat major Grigori Karaulnõi juhtimisel.

Pimeduse saabudes jäi see formeering tee äärde laagrisse. Puuduliku luure tõttu ei teatud, et nende järel liigub omakorda kaks varem Nasva jõel kaitses olnud Saksa 67. grenaderirügemendi pataljoni. Viimased omakorda ei teadnud, et Punaarmee üksused olid neist juba põhja poolt mööda läinud.

Järve kõrtsi juures eraldus rügemendi I pataljon ja liikus edasi Sõrve poole mööda mereranda. II pataljon, kokku ca 300 võitlejat kapten Klaus Ritteri (pildil) juhtimisel, aga liikus mööda maanteed otse punaarmeelaste laagrisse. Pimeduses läks mõlemal poolel mõnevõrra aega arusaamiseks, kes on kes. Peagi puhkes ööpimeduses mõlemalt poolelt vaadatuna planeerimata lahing. Ritteri pataljoni riismetel õnnestus läbi murda, kuid kaotati kolmandik kuni pool isikkoosseisust. Kokku sai mõlemal poolel eri hinnangutel surma 100–200 võitlejat, teiste hulgas ka Eesti laskurkorpuse eelsalga ülem major Miller.

Hinnanguid sündmusele

Hiljem juristi ja poliitanalüütikuna tegutsenud Ritteri sõnul olnud Tehumardi lahing küll tema sõjamehetee üks eredamaid mälestusi, kuid Saaremaa lahingute üldisemas kontekstis ta sellele siiski suuremat tähendust ei omistanud. Saaremaa viimaste kaitselahingute eest autasustati Ritterit toona Raudristi Rüütliristiga.

Omamoodi märgiline on ehk see, et Walther Melzeri koostatud esimeses tõsiselt võetavas Saaremaa lahingute ülevaates

(«Kampf um die Baltischen Inseln 1917–1941–1944») ei mainita Tehumardi lahingut ühegi sõnaga! Ka tollased Saksa poole operatiivdokumendid ei pööranud sellele episoodile kuigi suurt tähelepanu.

Nõukogude poole lahinguettekannetest võib aga lugeda järgmist kirjeldust: «Vaenlane jättis lahinguväljale ühe kergetanki, kaks iseliikuvat suurtükki, kaks 75 mm kahurit, neli iseliikuvat õhutõrjekahurit, kuus kuulipildujat, viis veoautot, enam kui 500 langenud sõdurit ja ohvitseri.»

Nagu eespoolgi näha, esineb juba esimestes kirjeldustes ikooniline «Saksa tank» (täpsemalt USA päritolu trofeetankett M-3 Stuart), millest tuletati hiljem «võimas Saksa soomusüksus». Tutvunud 60 aastat hiljem Nõukogude fotomaterjaliga, üllatas see kõik lahingut löönud Saksa pataljoni ülemat Klaus Ritterit. Tema sõnul olnud nimetatud tankett tema käsutuses ainukene sõiduriist, mis rasketehnikat meenutas, ja kõige raskemad relvad olnud kuulipildujad ja tankirusikad.

Vastaspoole jõudude ja kaotuste mõõdutundetu ülehindamine polnud poliitettekannetes ega ka operatiivdokumentides midagi tavatut. Kuid ka Nõukogude poole dokumendid ei viita sellele, et tegu olnuks 1944. aasta Saaremaa lahingutes millegi erakordsega. Pigem lokaalne kokkupõrge, mis käimasolevate ja tulevaste Sõrve lahingute kontekstis ei omanud suuremat tähtsust. Punaarmee eelsalk täitis küll ülesande, tõkestades Saksa üksuste taandumist Sõrvele, kuid päris nii polnud see ka plaanitud.

Niisiis, sõjaliselt polnud sellel 1944. aasta 8./9. oktoobri ööl toimunud kokkupõrkel kuigi kaalukat rolli. Tehumardi lahing oli mõlemalt poolt pigem «tööõnnetus». Ilmselt ka kohalikele elanikele ei jätnud see kokkupõrge tol ajal eriti kustumatut mälestust.

Hiljem loodi Tehumardi legend

Kümmekond aastat hiljem olid punaarmeelaste kalmud üsnagi räämas. Näiteks 1952. aastal hurjutas valvas kodanik ajalehes Kommunismiehitaja kalmude eest hoolitsema pidanud kolhoosi Salme Kalur: «Hästikorrastatud haudade asemel lokkab siin umbrohi. Aed on lagunenud ja hauasambad on viltu vajunud. Siin pole vähimatki, mis annaks tunnistust hoolitseja olemasolust.»

Legend Tehumardi lahingu ümber loodi 1960. aastatel, kui NSV Liidus sai laiemalt alguse mõõdutundetu «Suure Isamaasõja» kultus. Nii püstitati Eesti laskurkorpuse formeerimise 25. aastapäeva mälestuseks 1967. aastal Tehumardi lahingupaiga lähedusse Eesti mõistes pompoosne 21 meetri kõrgune monument (hiljem täiendati memoriaali ka vennaskalmistuga).

See oli pühendatud küll laiemalt «Saaremaa kaitsjaile ja vabastajaile», kuid tavaarusaamas seostus see pigem siiski Tehumardi lahinguga. Ühtlasi hakkasid selle episoodi detailid sovetlikes propagandatrükistes, aastapäevakõnedes, Suure Isamaasõja veteranide pajatustes jm muutuma järjest fantaasiaküllasemaks, kuni selleni välja, et tegu olnud ühe olulisema Teise maailmasõja lahinguga Eesti pinnal.

Ja kuigi meile meeldib mõelda, et oleme tänaseks selle Nõukogude propaganda endilt maha pesnud, ilmutab see end nii oma otsesel kui ka äraspidisel moel tänini.