Nime ja isikukoodi järgi kellegi kodu väljaotsimise piiramine liikus riigikogus edasi (1)

Pakosta selgitas, et tänases digiühiskonnas on väga lihtne mõne hiireklõpsuga leida inimese kohta kõiksugust infot. «Personaalse riigi vastutus on hoida inimeste usaldust ja seega kohe, kui näeme, et mõni andmekasutuse lihtsus häirib inimesi, teeme vajalikud muudatused.»

«Andmete ja registrite ajastul on eraeluandmete kaitse saanud uue tähenduse,» lisas ta. «Sellepärast vaatasime üle ka kinnistusraamatuga seonduva, et näiteks inimese elukoht ei oleks enam midagi sellist, mida iga uudishimulik netikasutaja saaks lihtsa vaevaga välja otsida. Vajadus tulenes ka sellest, et nii mõnegi prokuröri, kohtuniku või trahvi teinud ametniku kodune aadress oli nime järgi üles otsitud ja käidud neid ja nende lähedasi kodus täiesti lubamatult häirimas,» selgitas minister.

Muudatuste eesmärk on parandada isikuandmete ja eraelu kaitset. Nii ei saa tavakasutaja tulevikus enam füüsilise isiku nime ja isikukoodi järgi kinnistusraamatus päringut teha. Kinnistusraamat jääb siiski avalikuks ja andmeid on võimalik kätte saada näiteks aadressi, katastritunnuse või registriosa numbri järgi otsides. 

Seadus näeb ette erandi ajakirjanikele, avalikule sektorile ja teistele, kes vajavad kinnistusraamatu andmeid avalik-õiguslike ülesannete või kohustuste täitmiseks. Nemad saavad otsingu kasutamist jätkata vanaviisi, kasutades selleks inimese nime ja isikukoodi.

Pakosta nõustus ettekannet tehes ka opositsioonist tulnud ettepanekuga, et registriandmete vaatamise tasu võiks tõusta ning lubas esitada õiguskomisjonile vastava muudatusettepaneku.